Post by Christian Crox on Jan 17, 2011 6:41:40 GMT -5
On 21. sajandi lõpp. On toimunud kolmas maailmasõda, mis pühkis maapealt kõik hea ning ilusa. Palju inimesi küüditati taas asustamata kohtadesse ning hiljem tapeti. Avastati palju salakaupa, mille tõttu värbati inimesi vangi, kuid ka nemad tapeti, sest vangiruumidest jäi puudu. Need inimesed, kes suutsid veel ellu jääda, põgenesid allmaailma ning ootasid seal sõja lõppu.
Ning see lõppeski.
Linnad olid küll hävitatud ning peaaegu kõik inimesed olid mõrvatud, kuid need vähesed, kes suutsid ellu jääda, asutasid uue linna, mille nimeks pandi Ambrosia. Seal linnas on neil olemas kõik vajalik ning ainus seadis oli see, et sõjast seal ei räägita.
Vanas linnas, mis asub Ambrosia kõrval, ei käi peaaegu keegi.
Inimesed aga ei tea, et peale nende elab selles veel allesjäänud maailmas peale nende veel kolm rassi: vampiirid, libahundid, deemonid ning ka haldjad. Ka nemad on omavahel vaenujalal. Libahuntidel ning vampiiridel on vihavaen olnud juba sajandeid ning haldjad on need, kes hoiavad omaette. Nad elavad metsades ning osalt meenutavad nad inimesi. Nad ihkavad harmooniat, nad on lillelapsed. Nad elavad armastusest ning neid tapavad halvad mõtted ning kavatsused. Sellegi poolest ei ole nad nõrgad. Kui neid vihale ajada, võivad nad muutuda täiesti talumatuks. Teie suurimateks vaenlasteks. Haldjad näevad välja nagu inimesed, kuid neist õhkub headust ning soojust. Samuti on neil õhkõrnad tiivad, neid kasutavad nad ainult siis, kui neil tõesti selleks vajadust on. Metsas, oma kodus, ei pea nad varjama enda olemust.
Libahundid see-eest elavad täiesti tavalist inimelu. Nad kasvatavad perekonda, armastavad enda abikaasasid ning lapsi, käivad metsas loomi küttimas ning tegelevad kõigega, millega inimesedki. Nad peavad aga kalendrit ning neil on kindlalt välja arvutatud aeg, mil peaks olema täiskuuöö, mil nad peaks muutuma. Muutumise ajel hoiavad libahundid metsa ning ootavad seal end välja elades, et nende muundumisprotsess läbi saaks ning et neist tavainimene saaks. Nad ei taha olla kellelegi ohtlik, kuid nad ei saa midagi parata - nad on, kes nad on.
Vampiirid on selle maailma peaaegu kõige ohtlikumad ning õelamad isikud. Neid ei huvita miski. Ringi suudavad nad liikuda ainult ööpimeduses ning varjudes, sest nad ei talu päikest nagu vampiirid ikka. Nad suudavad oma jõuga lõhkuda kasvõi terve linna, kuid nad ei tee seda ainult toidu eesmärgil. Nad suudavad muunduda nahkhiirteks ning tänu sellele on nad inimsilmale peaaegu nähtamatud. Siiski on nad hakanud leiutama rohtu, mis lasevad neil ka päevasel ajal maa peal ringi uitada, kui nad selleks vajadust leiavad. Vampiiride nahk on külm ning kivikõva. Purunematu. Ning nad ei sädele!
Vampiiridest tugevamad ning mõjuvõimsamad on ainult deemonid. Nemad elutsevad enamasti allmaailmas, kus nad juhivad ning arutavad maailma ülevõtmist või siis üldsegi selle hävinemist. Milleks neile maapealne elu, kui on ju olemas mõnus koht maa all, millest ei tea keegi ning kuhu ei saa ka keegi teine siseneda? Deemonite suurimaks nõrkuseks on aga tundlikus. Nad võivad vihastuda ääretult kergelt, kuid samas ka armuda. Ning armastus hukutab nad.
Ka deemonitel on tiivad. Samuti ka sarved, saba ning sõrad. Nad meenutavad Saatanat. See on nende tavaline vorm. Nad hoiavad enda identiteeti teistele aga kiivalt salajas, sellepärast on igal deemonil oma kindel inimvorm, millega nad maa peal ringi liiguvad.
Igal rassil on ka juht, kes oma rassi juhendab ning kes neile käske jagab. Juhi sõna tuleb kuulata! Vastasel juhul võib juht nad hävitada. Inimeste juhiks on linnapea, kes nende ainsat linna organiseerib ning ehitab.
Ning see lõppeski.
Linnad olid küll hävitatud ning peaaegu kõik inimesed olid mõrvatud, kuid need vähesed, kes suutsid ellu jääda, asutasid uue linna, mille nimeks pandi Ambrosia. Seal linnas on neil olemas kõik vajalik ning ainus seadis oli see, et sõjast seal ei räägita.
Vanas linnas, mis asub Ambrosia kõrval, ei käi peaaegu keegi.
Inimesed aga ei tea, et peale nende elab selles veel allesjäänud maailmas peale nende veel kolm rassi: vampiirid, libahundid, deemonid ning ka haldjad. Ka nemad on omavahel vaenujalal. Libahuntidel ning vampiiridel on vihavaen olnud juba sajandeid ning haldjad on need, kes hoiavad omaette. Nad elavad metsades ning osalt meenutavad nad inimesi. Nad ihkavad harmooniat, nad on lillelapsed. Nad elavad armastusest ning neid tapavad halvad mõtted ning kavatsused. Sellegi poolest ei ole nad nõrgad. Kui neid vihale ajada, võivad nad muutuda täiesti talumatuks. Teie suurimateks vaenlasteks. Haldjad näevad välja nagu inimesed, kuid neist õhkub headust ning soojust. Samuti on neil õhkõrnad tiivad, neid kasutavad nad ainult siis, kui neil tõesti selleks vajadust on. Metsas, oma kodus, ei pea nad varjama enda olemust.
Libahundid see-eest elavad täiesti tavalist inimelu. Nad kasvatavad perekonda, armastavad enda abikaasasid ning lapsi, käivad metsas loomi küttimas ning tegelevad kõigega, millega inimesedki. Nad peavad aga kalendrit ning neil on kindlalt välja arvutatud aeg, mil peaks olema täiskuuöö, mil nad peaks muutuma. Muutumise ajel hoiavad libahundid metsa ning ootavad seal end välja elades, et nende muundumisprotsess läbi saaks ning et neist tavainimene saaks. Nad ei taha olla kellelegi ohtlik, kuid nad ei saa midagi parata - nad on, kes nad on.
Vampiirid on selle maailma peaaegu kõige ohtlikumad ning õelamad isikud. Neid ei huvita miski. Ringi suudavad nad liikuda ainult ööpimeduses ning varjudes, sest nad ei talu päikest nagu vampiirid ikka. Nad suudavad oma jõuga lõhkuda kasvõi terve linna, kuid nad ei tee seda ainult toidu eesmärgil. Nad suudavad muunduda nahkhiirteks ning tänu sellele on nad inimsilmale peaaegu nähtamatud. Siiski on nad hakanud leiutama rohtu, mis lasevad neil ka päevasel ajal maa peal ringi uitada, kui nad selleks vajadust leiavad. Vampiiride nahk on külm ning kivikõva. Purunematu. Ning nad ei sädele!
Vampiiridest tugevamad ning mõjuvõimsamad on ainult deemonid. Nemad elutsevad enamasti allmaailmas, kus nad juhivad ning arutavad maailma ülevõtmist või siis üldsegi selle hävinemist. Milleks neile maapealne elu, kui on ju olemas mõnus koht maa all, millest ei tea keegi ning kuhu ei saa ka keegi teine siseneda? Deemonite suurimaks nõrkuseks on aga tundlikus. Nad võivad vihastuda ääretult kergelt, kuid samas ka armuda. Ning armastus hukutab nad.
Ka deemonitel on tiivad. Samuti ka sarved, saba ning sõrad. Nad meenutavad Saatanat. See on nende tavaline vorm. Nad hoiavad enda identiteeti teistele aga kiivalt salajas, sellepärast on igal deemonil oma kindel inimvorm, millega nad maa peal ringi liiguvad.
Igal rassil on ka juht, kes oma rassi juhendab ning kes neile käske jagab. Juhi sõna tuleb kuulata! Vastasel juhul võib juht nad hävitada. Inimeste juhiks on linnapea, kes nende ainsat linna organiseerib ning ehitab.