Post by Nigel Dudley on Jan 17, 2011 16:42:02 GMT -5
Kesklinn, rahvarohked tänavad ning keskväljak. Keskväljakule on üles seatud poodium, kus saaks vajadusel kõnet pidada. Valimiskampaania on läbi, linnapeaks on valitud Nigel Dudley, kolmekümne aastane kandidaat, kes võitis enamhäältega.
Nigel, kes on veidi närvis, on surunud käed viigipükste tasku ja seisab nüüd suure lava taga ootamas tema korda kõneleda. Tema tume mantel võetakse, ning ta sätib lipsu - aeg on kõnelda.
Ta kõnnib põgusalt naeratades poodiumile, ning lehvitab nagu totakates valimisfilmides ikka tehakse. Ta köhib oma hääle puhtaks, ning alustab:"Tervist!" Tema kõnet katab aplausisumin, tema häält pole kuulda. Pärast vaibumist naeratab ta, tõstab pea ja räägib edasi,"Oleme siia kogunenud, et olla koos selle õilsa linna - Ambrosia avamisel. Nüüdseks hetkeks on valitud linnale ametnikud, kes kindla peale annavad kõik, et linna elu hästi kulgeks. Ehkki oleme me üle elanud miskit jubedat, oleme me taas jalgadel, alles jäänud vaid parimad. Ning tänu sellele võin ma ehtsalt ütelda teile, mu kallid kuulajad, et meie kõik koos oleme võitjad. Võitjad, kes üksteisega sümbioosis olles täiustavad seda imeilusat linna üha enam, ja enam.
Ning niimodi seda tehes saavutame me kauaoodatud edu."
Kõne lõpetades naeratas ta, noogutas hõlpsalt peaga ning lahkus poodiumilt aplaus teda saatmas. Lava taga võttis ta enda mantli, pani selle selga ja kadus rahvamassi
Nigel, kes on veidi närvis, on surunud käed viigipükste tasku ja seisab nüüd suure lava taga ootamas tema korda kõneleda. Tema tume mantel võetakse, ning ta sätib lipsu - aeg on kõnelda.
Ta kõnnib põgusalt naeratades poodiumile, ning lehvitab nagu totakates valimisfilmides ikka tehakse. Ta köhib oma hääle puhtaks, ning alustab:"Tervist!" Tema kõnet katab aplausisumin, tema häält pole kuulda. Pärast vaibumist naeratab ta, tõstab pea ja räägib edasi,"Oleme siia kogunenud, et olla koos selle õilsa linna - Ambrosia avamisel. Nüüdseks hetkeks on valitud linnale ametnikud, kes kindla peale annavad kõik, et linna elu hästi kulgeks. Ehkki oleme me üle elanud miskit jubedat, oleme me taas jalgadel, alles jäänud vaid parimad. Ning tänu sellele võin ma ehtsalt ütelda teile, mu kallid kuulajad, et meie kõik koos oleme võitjad. Võitjad, kes üksteisega sümbioosis olles täiustavad seda imeilusat linna üha enam, ja enam.
Ning niimodi seda tehes saavutame me kauaoodatud edu."
Kõne lõpetades naeratas ta, noogutas hõlpsalt peaga ning lahkus poodiumilt aplaus teda saatmas. Lava taga võttis ta enda mantli, pani selle selga ja kadus rahvamassi
