|
|
Post by Jonathan H. Vine on Jan 18, 2011 5:27:53 GMT -5
Metaphosis sobis Jonathanile suurepäraselt. Seal oli küll vähe inimesi, kellest toituda, kuid seal oli sellegi poolest üks muhe kõrts, kus käis ainult selline kahtlane rahvas, kes selles linnas elas. Ning seda rahvast oli vähe.
Ühel õhtul, mil sünged ning tormised pilved taaskord üle taevalaotuse kogunesid, suundus ühe tume kogu kõrtsi suunas. Ta võttis enda peast kapuutsi, raputas sellelt maha mõned vihmatilgad ning avas seejärel krigiseva ukse, astudes ruumi sisse. Tema kiiskavad ning teravad silmad vaatasid ringi enne, kui ta midagi ühmas ning laia naeratusega letini suundus.
Tellinud enda lemmikjoogi - topeltviski jääga - suundus ta kaminaäärsesse lauda, võttes selle ääres istet. See ei olnud küll kõige parem koht vampiirile, kes vihkas soojust, kuid sellegi poolest oli see kõige rohkem eraldatum. Hoides pilku maas, rüüpas ta mõned sõõmud enda tolmusest pudelist.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 21, 2011 7:20:14 GMT -5
Õhtupoolik ning päike polnud veel täielikult loojunud, kuid seda ei teadnud ka keegi - tänu paksudele tumedatele tormipilvedele ei pääsenud tema kiired linnani. Tegelikkuses jäi tihti Metaphosis mulje, nagu seal ainult öö olekski. Muidugi, ega mõned ei saanudki ju päevasel ajal seda linna nautida. Ega üldse elu.
Annie liikus nõtkel sammul mööda Metaphosise vaikseid ja vihmaseid tänavaid sinnapoole, kus veel natukene elu näis olevat. Mõned kummalised inimesed kõndisid temast paari-kolmekesi mööda ning Josian tundis tugevat kiusatust, kuid surus selle maha, nagu ta juba mitmete aastate jooksul harjunud oli. Vajadus ei olnud nii suur veel.
Viimaks peatus vampiiritar Clarkson'i kõrtsi ukse juures ning lükkas selle sujuvalt lahti. See oli väherahvastatud, nagu ikka. Isikud istusid trupiti või mõningatel juhtudel üksikutena varjudes. Ruumis olevad lõhnad segunesid omavahel - seal oli palju tuttavaid ning vähem tuttavlikke aroome. Ilmselgelt võis jääda kohatu mulje, kui niivõrd noore välimusega kena tütarlaps sellisesse kohta ilmub. Kuid pisikese kogu nägu varjas enamjaolt tume kapuuts, mille ta endale pähe oli tõmmanud. [/color]
|
|
|
|
Post by Jonathan H. Vine on Jan 22, 2011 4:51:26 GMT -5
Jonathan rüüpas endiselt enda viskit, kuid ta ei tundnud selle maitset. Jook tema suus muutus tuhaks ning alla ta ei neelanud midagi peale õhu, mis tundus ka rohkem vingugaas olevat. Ta jälgis enda siniste silmadega rahvast, mis kõrtsi kogunes, kuid kui viimaks üks vampiiritar sellesse sisenes, tundis Harold, kuidas mingi jõnks tema sisemuses tekkis. Nii oli see alati, kui ta enda rassikaaslasi kohtas.
Viimaks langetas ta enda pilgu ning vaatas tuimalt lauda. Ta polnud tähele pannudki, et tema käsi oli rusikasse tõmbunud. Õnneks vaba käsi - viskiklaas jäi terveks. Juba mõne aja pärast hingas John sügavalt sisse ning pööras enda pilgu tagasi kaminatulele, jäädes seda silmitsema.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 7:38:13 GMT -5
Viivuks mõne hetke üksel seisnud, kõndis vampiiritar sujuval sammul läbi ruumi ning peatus siis kõrtsileti juures. Kuigi ta oli kursis sellega, et ta ei saanud kunagi inimestele mõeldud jooke maitsta, ei keelanud miski tal neid juua. Vahel oli Annie'l sellest iseäranis kahju, kuna ta ei olnud ka kunagi midagi alkohoolset proovida saanud. Ta oli alati liialt noor olnud ja kui ta veel inimene oli, ei olnudki sellised asjad eriti naistele lubatud.
Kui kõrtsmik temapoole pöördus, kaardusid Josian'i huuled pisikeseks poolnaeratuseks, mille peale ka kõrtsmiku ennist veidikene kõõrdne pilk lahtus. "Mida Teile?" Annie kehitas kergelt õlgu ning torutas veidike huuli. "Midagi head," vastas ta siis lihtsalt, asetades letile natukene raha. Selle peale ulatati vampiiritarile mõni hetk hiljem klaas vedelikuga, mille nime ta ei vaevunud küsima. Mis vahet seal tegelikkuses üldse oligi. Tõstnud selle enda huultele, võttis Annie sealt pisikese lonksu, mille peale näis kõrtsmik rahulolevalt naeratavat ning saanud ka Josie poolt väikese naeratuse, pöördus too tagasi oma asjade juurde.
Nüüd pööras vampiiritar pilgu ülejäänud kõrtsile, silmitsedes sealset vähest rahvast. Neli kogu istusid kõveras ühes nurgalauas ning arutasid midagi kiiresti, üsnagi mõistmatus keeles, kuid ilmselgelt näis see olevat midagi tähtsat ja pakilist. Midagi, millega näis ilmnevat mingisuguseid komplikatsioone. Neist natukene eemal istus veel üks üsna kentsakas paarikene - kaks meest, üks veidikene turskem ning kõõrdsilmne, teine kiitsakas, kuid kohutavalt kõvera seljaga. Viimaks jõudsid Annie šokolaadipruunid silmad kuju juurde, kes kamina juures istus ning tema kaarjad kulmud kerkisid õigeveidikene sirge tuka taga. Vampiir.
"Ma loodan, et ma ei sega," sõnas Josian vaikselt, olles astunud laua juurde, mille taga vampiir istus. Kummaline valik, otse kamina ees istuda. Asetanud enda klaasi lauale, libistas vampiiritar ennast sujuvalt toolile istuma.[/color]
|
|
