|
Post by Selene Hope December on Jan 18, 2011 13:03:17 GMT -5
Oli karge varahommik ning maapinna kohal hõljus veel kerge uduviirg, mis kumas kergelt kullakalt tänu tõusvale päikesele, mis kogu taeva samavärvi - kuldseks - muutnud oli. Hope lausa armastas sääraseid hommikuid ning see oli ka põhjuseks, miks teda tollel vaiksel ajal Nacromenó mäel istumas näha võis. Varajasele kellaajale kohaselt ei liikunud siin eriliselt kedagi. Vaid üksikud kummalised linnud laulsid taevalaotuses, kuid see oli ka kõik. Haldjatari blondid juuksed lendlesid õrna hommikutuulekese käes õrnalt.
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 21, 2011 8:36:46 GMT -5
Carolyni huulilt pääses taaskord valla helisev naer, kui liblikad üksteise taga ajamise lõpetasid ning selle asemel haldjatari uudistama tulid. Lyn oli alles mäele jõudnud, ning arvas, et oli üksi, kuna polnud veel teist haldjat märganud. Kuid ega see teda ei takistaks, ta on rõõmus haldjas, keda ei häiri teiste kohalolek. Teistele rõõmu valmistamine oli sama tore, kui ise rõõmus olla. Käe välja sirutanud, ning lasknud ühel värvilisel liblikal enda peopessa maanduda, märkas Carolyn kaugemal istuvat haldjat. Jah, tüdruk sai kohe aru, et tegu oli haldjaga. Niipea, kui ta sammu sinnapoole tegi, lendas liblikas ta käest jälle kõrgustesse, kuid punapäine tüdruk suundus ikka sinnapoole. "Tere hommikust!" tervitas ta teist haldjat entusiastlikult, kui maha põlvitas ning ühe lille korjas.[/color]
|
|