|
Post by Nigel Dudley on Jan 19, 2011 16:41:28 GMT -5
"Kas pole mitte tore?" ütles Nigel sarkastiliselt. Ta tundis, et siin on miskit kahtlast, aga mis asi täpsemalt - seda ta ei teadnud.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 20, 2011 4:35:23 GMT -5
Sarkastilise tooni peale hääbus Clary naeratus, nüüd oli ta ilme lihtsalt uudishimulik, kuid samas oli see muutunud ka valvsaks. Miks pidid inimesed nii keerulised olema? Küsimuse peale mõeldes pööras tüdruk pea metsale. "Te olete alati nii uudishimulikud ja kui te ei saa teada seda, mida tahate, muutute te pahaseks või siis teie puhul sarkastiliseks," lausus tüdruk ning ohkas. "Aga see toon ei aita ikkagi vastust saada, ma ei ütle teile seda, vahest ei pea te kõike teadma."
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 20, 2011 13:21:14 GMT -5
"Kes 'me'?" tundis linnapea huvi. Naljatades küsis ta:"Ega sa ometi mingi vampiir või keegi muu müütiline olend pole?" Oleks ta vaid teadnud, et kõik need 'kollid' reaalsuses ka eksisteerivad, oleks paras klimp talle hetkel kurku tõusnud. "Ma ei ole palunudki, et ma teaksin kõike," mainis Nigel naeratades.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 20, 2011 13:48:10 GMT -5
Haldjatar kallutas oma pead vaatates linnapead mõtlikult. "Miks sa seda arvad, et ma mingi müütiline olend olen?" uuris Clarissa uudishimulikult. Tema ei teadnud, või õigemini ei pannud tähelegi enda ebamaist ilu, mis mehi alati võlusid. Neidis oli ingellikult kaunis, veatu nahk, pilk, milles polnud kübetki süngust ega kurjust. Sellele neidis aga ei mõelnud. "Sul pole vaja teada kas mu maja on siin lähedal, on maja või ei ole maja," lisas ta lihtsalt ning naeratas kaunilt.
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 20, 2011 14:16:26 GMT -5
Nigel kuulas, mis haldjataril ütelda oli ja lisas:"Ma ei ole seda väitnud, et sa olend oleks, ning veel vähem huvitab mind tegelikult hetkel see, kas sul on siin läheduses maja või mitte." Tõepoolest tütarlapse ebamaine ilu võlus teda, ning seetõttu kaotas ta kiirelt oma "cool" looki.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 20, 2011 14:27:44 GMT -5
Clarissa kehitas õrnalt õlgu. Talle jäi küll teine mulje sellest, kuid ta ei hakanud vaidlema inimesega, pealegi, ta võis end sellisel viisil kogemata paljastada ja see oleks mitte kuigi hea. "Olgu," sõnas tütarlaps naeratades ning istus tagasi kivile, millel ta ennist istunud oli. Ta lükkas pea kuklasse ja kuulatas lindude laulu. Täna tuleb kaunis päev, vähemalt siin, linna elu kohta ei osanud ta midagi eriti pakkuda. Seal oli väga palju kahtlaseid inimesi.
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 20, 2011 23:44:39 GMT -5
Ta vaatas nördinult haldjatarile otsa. Oleks ta vaid teadnud, et tüdruk ongi mõni neist müütilistest olenditest, kellest vaid raamatutes räägitakse, siis oleks ta kindlasti tahtnud seda teada. "Ega sa ei solvunud?" küsis linnapea veidi Clary poole sammudes. See oleks halb olnud, kui tütarlaps, kellega ta esimest korda kohtus oleks solvunud, ennem kui nad korralikult üldse jutule saidki.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 21, 2011 6:11:57 GMT -5
Nende vahele laskunud vaikuse purustas mehe uus küsimus. Haldjatar langetas mõtliku pilgu inimesele, kuid ei vastanud kohe. Ta polnud solvunud, ta oli lihtsalt mõtlik. Teda ajas segadusse inimesed ja nende mõtlemisviisid. Ta ei osanud vahet teha inimeste tujudel. Muidugi ta sai kiirelt aru kui inimene vihane oli või rõõmus oli aga need tunded mis olid hallis alas, need tekitasid tüdrukus segadust. Lõpuks ta raputas pead. "Ma pole solvunud," vastas Clary, kuid ta nägu polnud siiski enam naerul.
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 21, 2011 7:21:30 GMT -5
"Kahjuks.. või siis õnneks, ei ole see ülde usutav," nentis linnapea. Ta tõesti ei teadnud, mis neiul viga oli. Ühel hetkel ta naeratas ja oli rõõmus, kuid juba järgmisel ta oli kurb ja mõtlik, see ei olnud tavaline käitumine inimesele. Oleks ta vaid teadnud, et neiu ei olegi tegelikult tema rassist, oleks see kõik teisiti olnud.
|
|