Kodumetsas

[Clary Wayland]

Haldjate mets. Clary kodu, kus ta oli üleskasvades olnud. Siin oligi tüdruk õppinud armastama seda loodust ja rahu. Rohelus tema ümber rahustas tüdrukut rohkem kui miski muu, kui ta oli endast väljas või närvis. Siia metsa aga oli neidisel aina vähem aega tulla, ta oli linna läinud ja tema pettumuseks polnud seal sugugi hea olla. Inimestes oli palju vaenu ja viha, muidugi peitus nendes ka headust aga üsna tihtu varjutasid headuse just need tumedad ja sünged mõtted. Ei, Clary ei kuulnud inimeste mõtteid, kuid see lõi välja nende auras.
Haldjaneiu jalutas silmad kinni metsas ringi ja naeratas. Hea oli vahest siia saada, ära kõigest mis oli halb. Haldjad olid rahulik rass. Nendes polnud vaenu ega viha, neid oli headust ja see tõigi Clary hinge rahu. Leides kivi, mis oli samblaga kaetud, istus näitsik sellele ja jäi paigale, lükates kõik muu oma mõtetest nautis tüdruk metsas olemist.

[Nigel Dudley]

Nigel, kellele meeldib hommikuti joosta metsas, peas kõrvaklapid, tegi seda ka sel toredal hommikul.
Ta jooksis ning ei vaatanud tagasi, see oli tõesti vaba tunne. Ka Nigel ei olnud miski mõtetelugeja ning seetõttu ta ei teadnud et ta kohtub üsna pea ühe müütilise olendiga.
Mees jooksis edasi, kuni ta jõudis aasani, kus ta nägi kaunist neidu samblasel kivil istumas.
"Kas te ei karda külma saada?" tundis Nigel huvi.

[Clary Wayland]

Clarissa ei avanud silmi ka siis kui kiireid samme kuulis. Tegelikult need olid pigem kauges nagu ka hääl, mida ta järsku kuulis. Ta avas silmad ja vaatas mesipruunide silmadega meest, kes temast pisut eemal seisis. Küsimuse peale mõeldes raputas haldjatar pead. Ei, tal polnud külm, tal oli hea olla. Mitte liiga külm, ega mitte liiga kuum. Kuigi inimestele oli selline varahommik veel külmavõitu. "Ei," vastas Clary naeratades. Neidise silmad olid täis sõbralikkust ja lahkust. See oli tavaline tüdruku jaoks, ta vaatas alati kõiki nii, kui nad just ei tekitanud temast vastakaid tundeid nagu Darren, kellega ta oli mõned päevad tagasi kohtunud.

[Nigel Dudley]

Kergelt muiates tundis seljärel Nigel huvi:"Mida sa siin teed? ..Üksi...Sellisel.. kellaajal?"
Ta ei teadnud miks ta lauselõppu veeris, kuid tolles tüdrukus kindlasti oli miskit erilist. Temast kiirgas sõbralikus, ta oli täpselt selline nagu armas väike tüdruk, kellele ei saanud kunagi miskit pahaks panna. Nigel lükkas tuka eest ning vaatas nüüd seda imeilusat tüdrukut - Clary-t

[Clary Wayland]

Haldjatüdruk jälgis meest ning naeratus ei kadunud ka tolle sõnade peale. Tõesti, mida ta tegi siin sellisel kellaajal. Clarissa ei saanud just öelda, et ta tuli siia kuna see oli tema kodu. Ta praktiliselt kasvas üles siin metsas olles, kuid seda ei saanud ta jälle öelda. Mees oli inimene, kelle eest pidid nooruk oma saladust varjama. "Mul ei olnud und," vastas ta lõpuks kergel toonil. "Ma käin siin tihtipeale, kui vajan kuskil rahulikku paika mõtlemiseks," lisas ta vaiksemalt. Nüüd viis ta pilgu mehe riietele. Tal oli seljas jooskuriided. Enamasti haldjatele ei meeldinud, et nende metsas käivad võõra aga inimesed olid ohutud, niisiis ei hakatud neid siit eemale ajama, kui nad siia tulnud olid.

[Nigel Dudley]

"Käid sa siin tihti?" tundis seljärel Nigel muret. Ta ei teadnud, et tüdruk on haldjas, ning tema töökohustus rõhus selga, et ta tunneks muret teistest linnaelanikest."Ning millest sa mõtle..sid, kui teada tohib?" lisas Nigel rutakalt, et mitte piinliku vaikust tekitada. Ta oleks tahtnud tegelikult teada kõigest - inglitest, haldjatest, vampiiridest ja deemonitest. Ehkki see oleks teda hirmutanud, oleks tal kergem linna aidata..

[Clary Wayland]

Clary naeris helisevalt mehe esimese küsimuse peale. Ta oli sellele juba vastuse andnud, kuid tundus, et mees oli haldjatari ilust pisut liialt lummatud, et ei pannud tähelegi seda. Ta noogutas mängleva naeratuse saatel ja tõusis siis püsti. "Kõigest, elust, loodusest, inimestest," vastas ta laulvalt ja hakkas tegema ringe mehe ümber vaadates teda uurivalt. See polnud vast viisakas nii käituda aga see oli lihtsalt haldja uudishimu. Ta oli inimesi küll linnas kohanud, kuid kunagi polnud ta nendega rääkima hakanud ega neid nii lähedalt uurida saanud ning see mees tundus üsna ohtu uurimiseks olevat. "Mida sa siin teed?" uuris piiga pead kallutades.

[Nigel Dudley]

Nigel vaatas tüdrukut enda ümber tiirlemas ja naeratas lõbusalt. Talle meenus tema noorusiga ennem sõda, kus ta pidevalt niimodi ümber inimeste hiilis, lihtsalt for fun. "Kas see pole mitte obvious?" naeris Nigel,"jooksen."
"Kas ma olen tõesti nii jubedalt igav, et sa pead minu ümber tiirlema, et minus atraktiivsust leida?"
ütles mees naerusuiselt.

[Clary Wayland]

Metsas tundis Clarisse nagu igasugused piirid puudusid, et ta sai olla loomulik seal ja seda ei tuju ei rikkunud ka mehe sõnad ja küsimus, mille peale neidis hakkas pigem naerma. "Muidugi oled sa ka niisama atraktiivne," vastas haldjapiiga lõbusalt ja jäi siis seisma vaadates endiselt meest. Tõsi, ta teadis juba oma küsimuse vastust. "Ma küsisin seda igaks juhuks, äkki panen mööda oma arvamusega," lisas ta viisakalt.

[Nigel Dudley]

Selline vastus ajas ta veelrohkemgi naerma. "Või nii," ütles ta muiates. "Miks sa otsustasid just metsa kasuks?" tundis ta huvi. Mitte et see teda huvitanud oleks, kuid jutt ei tohtinud lõppeda, seda teadis ta kindlalt.

[Clary Wayland]

Küsimusi tuli aga juurde ja juurde. Ei, Clarissa polnud küsimuste ja huvi vastu, talle meeldis, kui keegi tundis huvi. "Ma veetsin kogu oma lapsepõlve siin, see on mulle kui teine kodu," vastas tütarlaps rõõmsalt ja pööras pilgu metsale. See polnud teine kodu, see oli esimene ja ainus kodu, olgugi, et tal oli nüüd linnas samuti korter aga see ei muutnud midagi. Ega haldjatar seal oma aega eriti ei veetnudki.

[Nigel Dudley]

Nigel näis pigem üllatunud, kui rõõmus, kui ta küsis:"Kas teil oli siin metsas mingi majake?"
Ta teadis, et lõpetuseks võib tüdruk piinlikusse olukorda jõuda, kuid see polnud esmatähtis. Esmatähtis oli lihtsalt head aega viita tütarlapsega, kelle nime ta isegi ei teadnud.. Nimi! Kuidas ta võis unustada?
Kiirelt lisas ta:"Kus on minu viisakus? Mina olen Nigel," ja viipas sõbralikult käega.

[Clary Wayland]

Majakese koha peale muigas Clary seekord kavalamalt. Muidugi oli ta kodu siin samas metsas aga seda ei hakanud ta ju ütlema. "Võib-olla," vastas ta salapärase naeratuse saatel. Nime kuuldes tegi neidis kniksu, lihtsalt pullipärast, kuigi haldjarahvas austas selliseid kombeid, seda vähemat teineteise seas. "Clarissa, lühidalt Clary," ütles haldjatar oma nime mehele. "Meeldiv tutvuda, Nigel," lisas ta lõbusalt.

[Nigel Dudley]

"Võibolla," ei kuulu minu vastusevarjantide juurde," naeratas Nigel. "Maja kas saab olla, või teda pole olemaski," targutas Nigel veidi lapselikult edasi. Ta vaatas tütarlapse mänglevat liikumist ning naeratas. "Meeldiv tutvuda, Clary"

[Clary Wayland]

"Võib-olla tähendas seda, et sa ei saa seda teada," lausus haldjatüdruk pead lõbusalt kallutades. Inimesed oli mõnikord isegi vahvad. Ta oleks küsinud inimeste kohta, kuid see ärataks liiga palju kahtlusi ning küsimusi, et oli targem suu pidada.