|
Post by Alec R. Matthews on Jan 18, 2011 14:52:50 GMT -5
Alec ei lasknud end häirida kolmest isikust, kes tema selja taga teda jälitasid ning muigas vaid selle asemel endamisi. Ta tundis endal pidevalt kolme silmapaari kõrvetavat pilku. Silmanurgast oli näha, et nad üritavad Alec'ga normaalset ning ohutut kaugust hoida. Tundus, et nad oleksid nagu teda kartnud. Kuid jah, siin pole midagi imestada. Paljud kardavad teda ning selleks oli ka põhjust.
Rowan uskus, et need kolm isikut avalikus kohas ründama ei hakka vaid ootasid, et Alec kuskile kõrvaltänavasse või kuhugi veidi rahvavaesemasse kohta suunduks. Kuid seda ei kavatsenud Rowan teha, mis sest, et ta oleks vabalt nende kolmega hakkama saanud. Ta haaras võimalusest kinni, kui kõik kolm mujale vaatasid ning hüppas sisse ühte kaubanduskeskusesse, kadudes koheselt rahvamassi. Kuna tema sõbrakesi näha polnud, aeglustas ta veidi kõndi.
Alec'l olid seljas tumesinised suhteliselt kitsad teksased, süsimust pusa ning sellel must nahkjakk. Kapuuts oli silmini tõmmatud ning käed olid sügavale taskutesse surutud.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 18, 2011 15:04:47 GMT -5
Oli keskpäev, kui Clary kaubanduskeskusesse end vedas. See polnud ta lemmik paik, liiga palju rahvast ja mitte kuigi sõbralik paik, mitte et keegi kellegile seal kõrrikargaks, kuid nende olekud polnud sellegi poolest sõbralikud. Neidis kandis heledat lühikest kleiti ja juuksed langesid kergelt seljale. Ta suundus uudistavalt edasi, kui ta järsku kellegile otsa jooksis. Ta ei olnud kiirustanud kuskile, kuid samas polnud ta kõige aeglasema kõndimisega. "Oh, vabandust!" hüppas neidis ehmunult tagasi ja vaatas, mida ta oli oma ajameelsuse tõttu korda saatnud. Jäätisekokteil, mis tal käes ennist oli, oli nüüd mehe riietele läinud, määrides need üsna korralikult ära. Clary hammustas tugevalt huulde ning vaatas võõrast vabandavalt.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 19, 2011 7:34:47 GMT -5
Alec tempo muutus juba päris rahulikuks, kui ta enda silmadega kindlaks tegi, et need kolm tüüpi olid kaupluse ustest mööda pannud. Ta isegi lootis veidi, et kolmik on ta täielikult ära kaotanud. Alec kaotas enda näolt nüüd muige, lootes, et tema ebasõbraliku välimuse tõttu keegi temaga rääkima ei tule.
Mehele meenus, et selles poes oli päris mitu väljapääsu. Nii siis võttis ta suuna ühe poole. Mida tal ikka selles kaubamajas teha oli? Allmaailmas oli ikka palju huvitavam. Ta kõndis rahulikult edasi kuni ta järsku mingit kerget tõuget tundis. Ja siis libises tema pilk juba enda pusale, millele tüdruk oli suutnud jäätisekokteili peale valada. Ta turtsatas halvakspanevalt ning tõstis enda tumepruunid silmad. See oli haldjaplika... "Vaata ette," ütles ta, hääl vaoshoitud.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 7:39:54 GMT -5
Clarissa vaatas korraks inimesi, kes nendest mööda käisid ja viis pilgu aeglaselt tagasi mehele. "Ma vaatasin, teie ilmusite ma ei tea kus kohast," torises haldjatar pahaselt. Ta ei teadnud isegi, miks ta nii ütles, ta teadis, et see oli tema süü, et ta jooksis mehele otsa, aga mees ju tuli täiesti ootamatult tema teele ette. "Võib olla peaksite teie ette vaatama," lisas ta pisikese naeratusega. Linna elu rikkus teda, ta oli palju julgemaks läinud ja samuti pisut mässumeelsemaks.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 19, 2011 7:53:45 GMT -5
Rowan kergitas neiu sõnade peale kulme. Mida see tüdruk endast arvas? Ta on kõigest mingi tühine haldjas, Alec oleks ta võinud tappa. Ta oleks pidanudki neiu tapma, kuid enne ta tahtis veidi mängida. Keegi ei saanud talle keelata lõbutsemist. "Kas mina olin see, kes sulle jäätisekokteili peale kallas?" küsis ta, hääl juba veidi rahulikum. Ta võttis korraks jaki seljast, tõmbas pusa ära, jäädes nüüd helehalli t-särgi väele. Siis viskas ta nahkjaki tagasi selga. "Ma ei arva.. Nii et tundub ikka, et hoopis sina peaksid ette vaatama, haldjaplika," ütles ta jahedalt, viimaste sõnade juures tüdruku kõrva juurde kummardudes ning siis temast külmalt möödudes, hakates edasi kõndima. Pusa viskas ta aga nii kiirelt, et inimsilm seda ei seletanudki, ühte prügikasti. Polnud tal ju enam vaja mingit jäätisekokteilist läbiligunenud pusa.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 8:14:26 GMT -5
Clarisse jälgis meest ning pööritas mehe küsimuse peale silmi. Ei, muidugi mitte, oleks olnud vastus, kuid seda ei hakanud tüdruk ütlema. Järgnevate sõnade peale tundis ta kuidas raskus ta rinnale vajus. Mitte selle lause pärast, kuna see oli tõsi, kui palju tahes Clarissa seda eitada kavatses, kuid see viimane sõna oli tema jaoks üllatus. Haldjaplika? See ta oli aga kuidas sai see mees seda teada ja öelda seda talle lihtsalt...niiviiis?! Ta vaatas kuidas mees temast mööda astus ja edasi minema hakkas, visates ära pusa, mille tüdruk ära rikkunud oli. See mees polnud kohe kindlasti haldjas aga kes ta siis oli. Hetke mõeldes vangutas tüdruk pead. Vampiiridest ja muudest olenditest oli ta vaid jutte kuulnud. Kas võis olla et need jutud polnud lihtsalt jutud, sest inimesed ometi ei teadnud, et sellised süütud olendid nagu haldjad üldse eksisteerivad. Selle mõtte peale raputas noor tüdruk enda pead. See oli võimatu, igat pidi võimatu! Ta pidi teada saama kes see mees on ja kuidas ta teab, kes tema on ning ilmselgelt ei räägiks mees talle seda vabatahtlikult. Mõtiskledes ohkas tüdruk ja hakkas samas suunas minema, kuhu oli võõras minema hakanud. Parim viis aimus saada, Clari meelest, oli see, et hiilib talle järele ja loodab midagi kuulda või näha, mis viitaks sellele, kes too on.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 19, 2011 12:32:34 GMT -5
Alec irvitas kergelt endamisi, kui ta kuulis ja silmanurgast nägi, et neiu järgneb talle. Seda ta oligi ausaltöeldes arvanud ja mõnes mõttes ka tahtnud. Oli ju tegelikult ilmselge, et tütarlaps hakkab teda jälitama. Kes ikka jätaks rahule tüübi, kes su olemust teab? Rowan tegi näo nagu ta ei oleks neiu järgnemist märganudki, ise samas ikka väljapääsu poole kõndides. Lõpuks ta jõudis uste juurde, mille peale need automaatselt avanesid ning siis astus Alec juba päikese kätte, suundudes vasakule, olles juba mõne hetke pärast ühel kitsal kõrvaltänaval. See oli päikese eest varjus ning seepärast oli seal suhteliselt hämar. Ta kõndis mõne meetri edasi ja jäi siis seisma, pöördudes ümber ning oodates neiut järgi.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 12:53:38 GMT -5
Clary järgnes mehele ja oli pahane inimeste peale, kes tema tee peale tulid, kuid õnneks suutis ta sabas püsid mehel. Ta peas käisi tõsine ragistamine. Kes oli see mees, kuidas too teadis, kes ta on? Clary oli igas mõttes süütu hingeke, ta oli alles linna tulnud ja polnud kuigi palju teada saanud inimeste kohta. Ta eeldas, et mees on ikka inimene. Kui ta oleks teadnud, siis oleks ta ehk jälitamise ära jätnud, kuid seda ta ei teinud, nii kui nii uudishimu oli liigagi suur, polnud ju kuigi palju inimesi, kes lihtsalt teavad ja ütlevad ka välja, et teavad haldjatest. Ta jõudis nüüd vahetänavani, kuid ta ei märganud meest kuskil. Nördimu voolas temast üle. Mees oli tema käest ära lipsanud. sellest hoolimata läks ta kitsale põiktänavale, see koht polnud üldse meeldiv. Edasi minnes leidis ta traat aia mis tähendas tänava tupikut. Ohkega pöörast ta end ringi ja hakkas tagasi minema.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 19, 2011 13:02:50 GMT -5
Rowanile tuli alles nüüd meelde, et haldjad ei näinud pimeduses väga hästi. Muidugi! Nad olid ju n-ö päikese- või valguselapsed või mida iganes... Teda ei huvitanud, kuidas haldjaid teiste nimedega kutsuti. Kui neiu kõrvaltänava algusesse jõudis, taganes Alec seina äärde. Sinna, kus oli pimedam. Päris lõbus oli vaadata, kuidas tüdruk temast lihtsalt mööda kõndis. Ta oleks tahtnud naerda, kuid end reeta ka mitte. Seepärast ta vaid muigas külmalt. Vaid sekund enne tüdruku ümberpöördumist astus ta täpselt väljapääsule ette, jäädes haldjast jõllitama. "Soovid midagi?" küsis ta võimalikult sõbralikult. Polnud ju vaja endast kohe halba muljet jätta.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 13:07:35 GMT -5
Pahane ja pettunud, vot seda Clarissa oli. Oli tõesti nii paganama raske kellegile järgi minna? Ta kaotas ta kiiremini ära kui ta arvata oskas, ehk oli mees teda märganud ja jooksu pistnud? Seda aga ei saanud ju kuidagi enam teada. Ta oli väljapääsu juures juba, kui järku keegi ta teele ette astus. Võpatusega jäi Clarissa seisma. Ta silmad olid suured ehmunisest, aga mitte hirmust. Neidis kaalus kas ta peaks kartma, kuid otsustas et ei. Mida saab inimene talle teha? Küsimuse peale hammustas haldjapiiga huulde. "Kuidas sa teadsid kes ma olen?" küsis ta koheselt oma küsimuse ära.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 20, 2011 10:58:58 GMT -5
Ta naeratas neiu küsimuse peale. Kuid selles naeratuses polnud märkigi sõbralikkusest, heatahtlikkusest või soojusest. Ta oli külm, kalk ja südametu kogu aeg ning ei lubanud endale ühtegi positiivset tunnet või elamust. Samuti ka mitte armastust. Kui deemon, olenemata sellest kui kõrgel kohal ta on, armus kellegisse teise peale enda liigikaaslase, peeti teda häbematuks ning teda hakati põlgama. Ja Alec pani ise paika sellise reegli, et kui armutakse n-ö "Keelatud vilja", siis see deemon tapetakse otsekohe, ilma halastuseta. Deemonid pidid olema julmad. "Oh, kullake..." ütles ta ohkega, naerdes seejärel paar sekundit, "Meie teame kõike."
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 20, 2011 13:16:32 GMT -5
Sõna kullake tekitas külmavärinaid Clarissale, mis mööda selgroogu alla läksid. Mehe vastus oli imelik. Meie, see tähendas vaid üht, seal oli veel neid kes Haldjatest teadsid, kuid kas see polnud Haldjate jaoks ohtlik, see et inimesed teavad nende rassist. "Kes meie?" küsis Clarissa kõhklevalt. "Kes sa oled?" lisas ta kulmukortsutusega.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 20, 2011 13:30:29 GMT -5
Rowan muigas, ise samas mõeldes, kas ta peaks haldjatarile ütlema, kes ta on. Kuid miks ta oleks üldse pidanud? See ei andnud ju tüdrukule mitte midagi. Võib-olla vaid seda, et neiu mõistis, et Alec on talle ohtlik ning muutub ettevaatlikumaks ja kontrollib siis ikka, mida ta suust välja ajab. Ning samas ei tohtinud see Alec'le kahju ka tuua, kui ta oleks neiule öelnud, kes ta on.
"Deemon," vastas ta napisõnaliselt, naeratus huulile kiskumas. Talle lihtsalt meeldis see sõna. Ja talle meeldis ka see, kui tema vestluskaaslane on segaduses.
|
|
|
Post by Clary Wayland on Jan 20, 2011 13:59:26 GMT -5
Clarissa lihtsalt jõllitas meest nagu oleks too midagi lolli suust välja ajanud. "Selliseid asju pole olemas," lausus tüdruk turtsatades. Nüüd ta mõistis, see mees oli lihtsalt hull. "Ja sa ei tea kes ma olen, sa oled arvatavasti keegi, kes põgenes hullumajast, miks sa muidu nii ähmi täis olid, kui mulle otsa jooksid," lausus Clarissa jahedalt ja raputas pead.
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 21, 2011 7:34:34 GMT -5
Alec kuulas üllatunult tüdruku ära. Tema kulmud kerkisid paar head millimeetrit kõrgemale ning suu oleks peaaegu lahti vajunud. Ta oleks tahtnud naerma hakata, kuid ta hoidis end tagasi. See neiu oli süütuke. Ta ei teadnud midagi kurjast maailmas ega ammugi deemonitest. Tema arust oli elu ilus. Kõik oli ilus. Kuid Rowan ei viitsinud väga enda aega tema peale kulutada ega üritada teda pilvedest alla pärismaailma tõmmata. Las ta siis elab kuskil muinasjutus.
Ta kehitas juba üsna peagi õlgu. "Kui sa nii arvad..." vastas ta ükskõikselt, end siis ümber pöörates ja minema kõndima hakates. See tüdruk ei teadnud ikka tegelikkusest mitte midagi. Kuid jah, Alec ei saanud talle seda pahaks panna. Ta oli haldjas ning haldjad ongi sellised.
|
|