|
Öösel
Jan 18, 2011 15:10:05 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 18, 2011 15:10:05 GMT -5
Kui siinses maailmas oli üldse midagi, mida Darren armastas paele oma kalli kodu, Põrgu, siis selleks olid mahajäetud kohad, kus tavaliselt leidus midagi vulgaarset. Näiteks võis kohas toimuda mõrv või mingi muu halb asi. Näiteks vägistamine. Teda rahustas selle mahajäetud maja aura, mis pani ta südame rõõmust tuksuma, kui ta vana ukse eest ära lükkas ja sisse astus. Kõik oli nii, nagu ta ette kujutas. Kuigi ta ei olnud selles majas kordagi käinud, aimas ta, et esikus ja tubades on kõik laiali pillutud. Ning kui ta esimese sammu kriuksuval lävel tegi ja ringi vaatas, veendus ta selles isegi. Koht oli täis brutaalseid mälestusi.
Deemon sulges enda järel ukse, lastes pimedusel ta endasse haarata. Kuid erinevalt inimestest ja haldjatest, oli tema võimeline pimeduses nägema. Tema hallid silmad muutusid tooni võrra tumedamaks, võimaldades tal pimeduses paremini näha kui mõni teine ööloom. Ilmselt paremini kui vampiir. Käed oma lühikese nahkmantli taskutesse surunud, sammus ta mööda krigisevat põrandat edasi, nautides maja imetlusväärset kaost. See hoone oli sõja ajast ning siin oli nii mõndagi toimunud. Seda kinnitasid vereplekid seinal ning ta juba aimas, et elanike laibad olid maetud kusagile lähedusse. Või hoopiski kraavi heidetud, sest kes vaevuks teiste inimeset laipu koristama, kui nad pole isegi teineteise pool? Mitte keegi.
OT: Teema kinni.
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 15:22:02 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 18, 2011 15:22:02 GMT -5
Mitte kuidagi ei suutnud Clary välja mõelda põhjust, miks ta siia üldse tuli. Ta tahtis uurida kohti, kuid see koht tundus liiga hirmutav. Ta veenis end tükk aega, et mitte kedagi ega midagi pole seal. Kummitusi polnud olemas, see oli tobe uskumus, millele olid inimesed algatuse teinud. Pahasena enda peale astus ta lagunenud ja kõleda maja trepist üles. Clary seljas oli valget värvi kleit, mitte kuigi sobilik sellise koha jaoks, kuid ta ei osanud ju etteaimata, kuhu ta läheb õhtu poole ja mida ta teeb. Veel vähem oleks ta uskunud, et ta sellisesse kohta tuleb nagu see maja. Aeglaselt astus ukse juurde ning avas selle kriuksatusega, mis tüdruku tahtmatult võpatama pani. Sisse astudes pidid ta silmad pilkase pimedusega harjuma, isegi väljas polnud nii pime, kuigi piisavalt pime, et suutis puujuurte otsa komistada. Vaiksete sammudega astus ta edasi.
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 15:29:44 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 18, 2011 15:29:44 GMT -5
Darren ei pannudki tähele kriuksatust, mille tekitas haldjatar, kui too samuti majja sisenes. Teda ei huvitanud kes tulid siia majja aega viitma ja kes mitte. Tema tuli siia igatahes sellepärast, et talle meeldisid sellised kohad. Nad olid vaiksed ja kõledates kohtades, kus olid toimunud mõrvad, andsid talle piisavat palju head mõtlemist, et veel üks päev üle elada. Tegelikult ta isegi ei teadnud, Miks oli ta just Siia tulnud. Põrgus oli küll huvitav, kuid ka temal sai huvi selle vastu otsa. Muidugi leidus seal deemoneid, kellega oli tore aega veeta ja patuseid inimesi lunastada, nende hingi piinata ja neile haavu sisse lõigata enne kui nad nõndanimetatud paradiisi saavad. Kuid see ei olnud lihtsalt tema rada. Muidugi Darren armastas piinamist. Talle meeldis kuulata, kuidas inimesed agoonias karjuvad ja talle igasuguseid asju lubavad. Kuid mida ta sellega teeks? Mitte midagi.
Maapealne elu ei olnud tema jaoks, kuid sinna ei saanud mitte midagi parata. Õnneks leidusid sellised kohad nagu surnuaiad ja mahajäetud, sünge ajalooga majad, kus oli hea olla. Ilma nendeta oleks ta lihtsalt oma sussikesed taeva poole visanud. Tema jalad viisid läbi esimese, kõige suurema toa. Keset põrandat oli lühter ja selle all pilbasteks löödud ümar tammlaud. Seda ümbritsesid neli tooli. Eemal oli üks uhke nahkdiivan, mis imekombel oli täiesti terveks jäänud, kuid paksu tolmukihiga kaetud. Maalid olid aga seintelt rebitud ja sama ka osa tapeedist. Vaasid ja muud kaunistused olid kildudeks löödud ja kamin, mis oli kunagi väga uhkes seisus olnud, oli nüüdseks lammutatud ja telliskivid olid põrandale laiali loobitud. Aknad, mis sisse löödud olid, olid nüüd kaetud suvalisel moel ettelöödud laudadega. Mõni neist oli isegi eest ära kangutatud selleks, et vajadusel sisse ja välja saada. Noored inimesed, pigem teismelised armastasid siin joomas käia. Ja sellele tõestust sai ta tänu nurkades vedelevate pudelitele. Kui korralikud inimesed olla oskasid!
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 15:40:56 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 18, 2011 15:40:56 GMT -5
Minnes läbi pimeda koridori jõudis tüdruk elutoani, millesse ta kiiruga ei läinud. Ta vaatas ukse avas tuba, see oli vist kõige suurem tuba, mis siin majas oli, kuid seda ei saanud tüdruk siiski kindlalt teada, ta oli esimest korda siin ja ta tundis kui vale tal siin olles olla on. See koht oli rõske ja tekitas Clary hinges survet ja pitsitust. Ettevaatlikult astus ta tuppa. Ta ei märganud koheselt, et keegi on veel seal. Haldjate kuulmine polnud teab mis tipptasemel nagu seda oli vampiiridel, kellest Clary jutte kuulnud oli, samuti ka deemonitel aga need oli vaid jutud. Ta lasi pilgul üle toa langeda ja peatus järsku mingil varjul. 'Ei, see pole vari' mõtles neidis endamisi ja kallutas pead mil silmad uurivalt tumedat kogu puurisid, kuni ta taipas, et ta vaatas kedagi inimest. Ehmunult astus ta tagasi, kuid mitte kuigi hääletult, kuna ta jalg läks maas vedelevate pudelite vastu ja need omakorda kukkusid kõik ümber. "Vabandust, ma ei teadnud, et keegi siin on," ütles haldjatar vaikselt. Ta tundis nüüd küll väga imelikult, et tal nii lühike valge kleit seljas oli, samas ega tal polnudki pükstelaadseid asju. Ta armastas kleite ja mitte just pikki.
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 15:48:54 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 18, 2011 15:48:54 GMT -5
Olgugi, et Darren kandis üleni musta, oli teda väga kerge eristada pimedusest, mis neid mõlemaid hetkel ümbritses. Noormehest õhkus teatud aurat, mida võis tunda isegi inimene. Ta tekitas väga paljudes nukrust, sageli isegi depressiooni. Mõnel isegi enesetapukalduvuste poole suunavaid meeleolusid, kuid mitte keegi ei olnud ilma tema nõusoleku või soovita ennast ära tapnud. Ja ka tänu oma süsimustale riietusele, oli ta justkui must tindiplekk keset tumehalli ruumi. Järsk heli, mida tekitasid pudelid, sundisid ta ümber pöörama. Alguses oli ta arvanud, et lärmi tekitajateks olid rotid. Neid leidus igal pool. Kuid kui ta nägi kena ebainimlikult kena tütarlast enda vastas seisma, kerkisid deemoni kulmud kõrgele.
Kuid siis jõudis talle kohale, kellega tegu on. Temasugustele polnud haldjad mitte kunagi ohtu kujutanud. Nad võisid terve külaga talle kallale tungida, ikkagi oleks Darren neist jagu saanud, kasvõi siis, kui kõik oleksid talle korraga kallale tunginud. Niisiis võrdus tüdruk tema vastas põhimõtteliselt nulliga. Siis aga liikusid ta silmad haldjatari riietusele. See oli küll kuidagi imelik võrreldes sellega, mida inimesed tänapäeval kandsid. Naisedki eelistasid nüüd pükse. Nendega oli mugavam ringi liikuda. Kuid see, mida neidis siin kandis, oli kõigest lühike kleit, mis paljastas tema ilusaid sääri. Mis teha, isegi deemonid pole immuunsed naiselike ilude suhtes. Tahtmatult rebis ta pilgu tütarlapse peenikestelt jalgadelt, mida ta oli juba halvustavalt vaadanud. Deemonid põrgus olid küll veel hapramini riides – mõni naisdeemon käis peaaegu, et alasti, kuid see oli juba tavamaailm. “Nüüd siis tead,“ ütles ta vastuseks, kallutades pea kergelt küljele. Haldjas paistis väga hirmunud olevat, mis muidugi meeldis deemonile. Ta armastas, kui kellegi süda tagus ärevalt ja ta armastas, kui teised värisevad hirmust kui Tema läheduses on. See tekitas temas mõjuvõimsa tunde.
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 16:05:32 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 18, 2011 16:05:32 GMT -5
Clary süda peksis nagu põrguline. Mehe olek tekitas temas kõhedust. Ta vaatas meest, kui too teda vaatas. Hindavalt ja kuidagihalvustavalt? Neidis soovis praegu, et tal oleks midagi muud seljas, see mehe pilk tegi ta rahutuks ja mitte ainult pilk vaid ka tema toon, kui ta vastas tema vabandusele ja seletusele või mida iganes ta oli üritanud välja öelda. Ta ei suutnud pilku ka hea tahtmise juures ära pöörata. Midagi köitis tema juures, mehes oli midagi sünget, mis pani veelgi valusamat haldjatari südant lööma. "Kes sa oled?" küsis ta piisavalt valjult üritades maha suruda lämmatavat tunned. See maja ei mõjunud talle hästi, see sai ainus põhjus olla, miks ta tundis endas sellist pitsitust. See ei saanud ju olla selle mehe pärast, linna peale ühtelugu olid mehed teda vaadanud, kuigi seda teise pilguga kui too mees, kes ta ees seisis.
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 16:15:22 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 18, 2011 16:15:22 GMT -5
Deemon teadis imehästi, et inimestel oli see kombeks küsida siis, kui inimene tekitas neis kahtlust või nad olid lihtsalt liiga ebaviisakad, et kohe asja kallale asuda. Paistis, et ta ajas tüdrukut närvi. See pani ta veelgi rohkem kulme kergitama. Rohkem tema inimnahkne keha ei kannatanud ja ta vaatas juba paari sekundi pärast mõnevõrra tüdinumal pilgul haldjatari. “Darren.“ Ta ei kavatsenud suvalisele kena väljanägemisega tüdrukule välja rääkida kes ta tegelikult on. Mitte, et see seaks tema ja kogu deemonite rassi ohtu. Ei. Mitte keegi ei oleks võimeline üles leidma peadeemonit ja mitte keegi ei oleks võimeline tapma langenud ingleid. Praegu olid nad lihtsalt kõikvõimsad.
Kui nüüd võtta asja pisut teise külje alt, siis talle hakkas närvidele käima see, et kõik käitusid tema juures nii, nagu ta oleks mingisugune katk. Eks ta oligi. Ta ju tõi surma sinna kuhu ta läks, kuid praegu polnud tal soovi kedagi tappa. Hetkel oli ta lihtsalt aega viitmas ja kohaga tutvumas. Küll aga astus ta haldjale lähemale selleks, et teda lähemalt silmitseda, kuulates samal ajal tema ärevaid südamelööke. “Sa kardad,“ märkis ta toonil nagu oleks see kõige tavalisem asi maamuna peal. Ta pidigi teda pelgama. Darren võis selle pisikese tüdrukuga teha mida tahes. Viimaks ta peatus kui seisis vaid meeter neidisest eemal ja vaatas teda ülevalt alla. See oli üks tema eelistest alati olnud. Deemon oli pikka kasvu ning see muutis tema väljanägemise veelgi ähvardavamaks.
|
|
|
Öösel
Jan 18, 2011 16:25:54 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 18, 2011 16:25:54 GMT -5
Nime kuuldes noogutas näitsik ebalevalt. Mida ta selle nimega õieti peale hakkab? 'Ma ei mõelnud nime,' mõtles ta endamisi, kuid ta ei hakanud seda valjult ütlema. Ta jälgis meest ning kui ta temale järsku lähemale astuma hakkas tundis tüdruk paanikat. Ta ei tahtnud teda endale lähemale, ta tundis nagu mees lämmataks ta, olgugi, et ta korrutas endale, et seda tunnet tekitas maja, mis hakkas aga valeks muutuma, kuna iga sammuga, mille mees tegi, tundis ta kuidas õhk raskemaks muutus. Süda lõi valusalt vastu roideid. Clary surus huuled tugevalt kokku, kui kuulis mehe kahte järgmist sõna. See polnud küsimust, see oli fakti nentimine, sest paratamatult tundis Clary seletamatut hirmu. End kokku võtta üritades vastas neiu: "Te eksite, ma ei karda." See oli sulaselge vale.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 13:50:40 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 13:50:40 GMT -5
“Ja sina?“ küsis mees kannatamatult. Ta oli eeldanud, et neidis ikka vastab talle kohe pärast seda, kui temagi on ennast tutvustanud, kuid paistis, et talle pidi siiski meelde tuletama, et keegi veel peale haldja siin toas on. Praegu ei pannud ta seda aga pahaks. Need ägedad südamelöögid tahtsid ta tantsima panna, muutes tema meeleolu poole paremaks kui see mõni minut tagasi oli. Darren nautis hirmu. Oleks see võimalik, siis koguks ta selle pudelisse ja kannaks seda endaga igal pool kaasas. Alati võiks ta tüdruku kinni võtta, teda hirmutada ja endaga kaasa vedada, kuid ta vihkas sellega järgnevaid kokkusattumusi. Nimelt oli ta kindel, et naised kurdavad ja jonnivad pagana palju. Ta oli seda põrgus kogenud ja ka maa peal.
Kui haldjas talle otse näkku valetas, kortsutas Darren kulme ning põrnitses neidu süngel pilgul. “Sa praktiliselt lehkad oma hirmust ja nüüd tuled sa mulle väitma, et sa ei karda?“ küsis ta. Kõige rohkem, mida ta vihkas, olidki valed. Olgugi, et ta ise tegi sedasama – valetas, kuid see oli juba teine asi. Ta oligi ebapuhas olevus, kes võis selliseid asju teha. See oli tema loomuses. Valed, häving, katastroof ja täielik kaos.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 13:58:20 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 13:58:20 GMT -5
"Clarissa," ütles ta kiirelt, kui ta kuulis kannatamatut küsimust. Ta vaatas meest umbusklikult, vähemalt too ei hakanud talle lähemale tulema, kuigi see väike vahemaa ajas tüdruku närvi. Liiga lähedalt. Ta pööras pilgu ruumile. Ta peaks saama mehest mööda küll, haldjatar mõtles lahkumisele, talle ei meeldinud see koht ja talle ei meeldinud see mees. Järgnevate sõnade peale kergitas tüdruk kulme. Kes sedasi ütleb? Lehkab hirmu järele? Aina imelikemaid inimesi ta siin kohtas. See linn oli kohutav! Ja inimesed veelgi hullemad! "Ma ei karda, ma ei tea mida te ajate, kui te mind nüüd vabandate, siis ma lahkun siit nüüd," lausus haldjapiiga nii enesekindlalt kui suutis, südame tagumist ta ei suutnud aga sugugi nii hästi taltsutada.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 14:06:28 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 14:06:28 GMT -5
Darren oleks vastu öelnud Meeldiv, kuid siis ta lihtsalt valetaks põlglikult nii kenale neiule vastu. Niisiis pidas ta targemaks oma suu kinni hoida ja teda kaalutlevalt vaadata. Juba selle eest, et haldjas deemonile valetas, võis ta maksta oma eluga. Ja tal ei oleks absoluutselt mitte midagi selle vastu, kui ta kuuleks kuidas nii kena naine tema käte vahel valust kriiskab ja halastust palub. Ta ei saanud mitte midagi sinna parata. Kui väga paljud mehed oleksid hoopiski mõelnud sellele, mis asub tolle kena neiu seeliku all, siis teda see ei huvitanud isegi. Tema soovis kuulda valukarjeid, mitte midagi muud.
“Kahju, et isegi nii kenad tütarlapsed on otsustanud valetada isegi siis, kui tõde on ammu teada,“ lausus deemon mõtlikult, langetades korraks oma helehallid silmad. “Sa ei tea mida ma ajan? Kas sa soovid, et ma kordaksin ennast ja seda veel aeglasemalt, et sa viimaks teadmatusest väljuksid ja aru saaksid, mida ma just ütlesin?“ Haldjad! Alati liiga kangekaelsed, et üles tunnistada omaenda hirmud. Miks? Nagunii ei saaks väike Clarissa siit majast enam minema. Mitte enne kui tema selleks loa annab.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 14:14:15 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 14:14:15 GMT -5
See mees ajas tüdruku vaikselt juba närvi ja pahameel hakkas samuti pead tõstma. "Ma ei tea kes te olete või mida te räägite, te ei tea midagi minust ja ma ei karda teid, te olete üks isekas ja egoistlik inimene!" ütles Clary, kelle hääl tõusis valjemaks iga sõnaga, mille lõpptulemus oli see et ta põhimõtteliselt karjus võõra peale. "Te ei pea mulle midagi üle kordama, pigem peaksin vist mina teile silphaaval ütlema, et MA EI KARDA TEID," lisas ta vihaselt ja enne kui mees arugi sai jooksis tüdruk temast mööda suunaga ukse poole. Ta pidi sealt ära saama, siin polnud hea, mitte kuidagi ei saanud siin hea olla.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 14:20:49 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 14:20:49 GMT -5
Ta ei teadnud kuidas inimesed seda võtaksid, kuid tema jaoks oli tegemist ülima komplimendiga. Isegi siis, kui ta teadis, et need sõnad olid tema solvamiseks mõeldud. Ta tegi kerge kummarduse, naeratus tema näole ilmumas. Üldiselt oli see harv nähus. Tavaliselt tegi ta seda siis, kui tal olid mingisugused plaanid oma ohvriga. “Ma tänan teid. Te paistate mind nii hästi tundvat.“ Inimene. Kas ta just seda oli, see ei omanud ka erilist tähtsust. Clarissal ei olnud seda informatsiooni nagunii vaja.
Kui neidis temast möödus, ohkas Darren tüdinult. Naised! Ta viipas käega ning kõik uksed lajatusid kinni. Noormees, kes ei teinud teist nägugi, pühkis vana nahkdiivani tolmust puhtaks ning võttis sellel istet. Alles seejärel, kui ta oli oma käed korralikult puhtaks teinud ja oma ülikonda, mis lühikese mantli all oli, sättinud, viis ta oma hallid silmad tagasi haldjatarile. “Sa ei kavatsegi kauemaks jääda?“ küsis ta nagu muuseas. Mängimine meeldis talle. Eriti kui tegu oli nii süütute ja naiivsete tüdrukukestega, kes teda kartsid, kuid ei julgenud seda omalegi tunnistada. Ta ju kuulis, kuidas Clarissa süda tagus.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 14:29:45 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 14:29:45 GMT -5
Haldjatar ei teinud mehe tänuavaldustest välja. Ta üritas ignoreerida kõike seda mida mees talle ütles vastu. See ajas teda ainult rohkem närvi ja kõik. Kui ta peaaegu ukseni jõudis paugatas ta valjult kinni. Ta tardus kohale hetkeks ja kiirustas ukseni proovides seda meeleheitlikult lahti teha aga uks ei liikunud. Kuidas sai olla selle vana maja uksed nii tugevad? Clary süda hakkas veelgi metsikumalt taguma ja see tegi talle haiget, mitte ainult see, vaid ka vangistustunne tekitas haldjale valu. NAd ei kannatanud vangistus, see oli nende jaoks aeglane surm. "Mida sa tegid?" nõudis Clary mehe poole vaadates, kuid viis siis pilgu akendele, mis olid kinni löödud. Tal polnud elusees sellist jõudu et neid lahti kangutada.'Tagavara uks,' mõtles tüdruk ja läks teistesse tubadesse, jõudis otsaga kööki, kuid varuust seal ikkagi polnud. Seepeale läks ta vihaselt tagasi suurde tuppa. "Sa tegid midagi, nüüd tee et ma siin ära saan," käskis tüdruk tõsiselt.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 14:54:16 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 14:54:16 GMT -5
Teda üllatas viis, kuidas neidis vastu võttis teadmise, et ta ei saa siit lahkuda. Ta jälgis kuidas neidis ust tagus ning ohkas raskelt kui teda süüdistama hakati. Muidugi. Tema oligi süüdi, kuid tunnistada ta seda ei kavatsenud. Oli ta ju deemon siiski. “Siin majas kummitab,“ sõnas ta mõnevõrra tüdinud toonil. See oli tõsi. Haldjad ei pruukinud seda tunda, kuid tema tajus seda. Jah, ta ajas oma süü paranormaalsete nähtuste peale, kuid keda huvitas. “Ma usun, et me saame paari minuti pärast siit minema,“ tähendas ta ükskõiksel toonil.
Ta ohkas raskelt. Need pisikesed haldjakesed võiksid tagasi oma metsa, kännu otsa kobida ja seal elu lõpuni passida. Keegi ei kutsunud neid nagunii siia. “Miks sa ise midagi ei tee? Nagu sa nägid, olid mul kogu see aeg käed taskutes. Pealegi, miks ma peaksin tahtma valelikke inimesi enda läheduses hoidma? Võta parem istet ja jää vait. Küll uksed ise avanevad.“ Ta oskas imehästi teeselda süütut ja rääkida valesid nii, nagu oleks see Püha Tõde. Deemonitel oli see sama hea kui anne. Nad oskasid petta teisi ilma, et nad üldse tähele paneksid asju enne kui hilja on.
|
|