|
Öösel
Jan 19, 2011 15:03:00 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 15:03:00 GMT -5
Kummituste jutu peale pööritas tüdruk silmi. Kummitused, palun! "Selliseid asju pole olemas nagu kummitused, varsti hakkad sa jahuma sellest et on olemas vampiirid ja deemonid ja libahundid," mühatas tüdruk vihaselt. "need on legendid, neid pole olemas, müüdid," lisas ta minnes nüüd akna juurde ja katsus neid laudu ära tirida. Needki ei liikunud paigast. Ta tundis hinges pitsitust. Ta pidi sealt välja saama, või ta läheb hulluks. Jah, ka haldjad olid osa müütidest, inimesed ei teadnud nendest midagi, et haldjad tegelikult ka eksisteerisid, kuid muud olendid, olendid kes tahtsid maailma pimeduse ja süngusega täita, neid polnud olemas, Clary keeldus uskumast sellistesse asjadesse. Järgnevate mehe sõnade peale turtsatas haldjatar. "Ma ei vaadanud teid koguaeg," urises nooruk. "Lase mind välja ja kohe, või sa saad mu käest, usu mind, ma olen sinust mitu korda tugevam, kui sina inimene!" talle ei meeldinud ähvardada, talle ei meeldinud olla paha ja kellegile haiget teha, kuid kui sellest olenes siit välja saamine siis olgu pealegi ja haldjad polnud pahad kahevõitluses, nad olid liigagi head.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 15:12:44 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 15:12:44 GMT -5
“Mul ei olnud plaaniski jahuda deemonitest, vampiiridest, libahuntidest ja kellest iganes veel, aga vaimude ja kummituste eksistents on faktidega tõestatud. Kui sa vähemalt saateid vaataksid või raamatuid loeksid, siis sa ei vaidleks praegu mulle vastu,“ lausus Darren pisut liiga poisilikul toonil. Kuigi ta nägi kõigest kahekümne aastane välja ja tema tegelik vanus oli üle kolmesaja aasta, armastas ta sellist näitlemist. Ta armastas inimesi ja teisi lollitada, sest see kujunes alati lõbusaks, kuid see haldjas rikkus miskipärast tema tuju juba. “Sina väidad seda, aga mina kaldun uskuma teist. Seda, et nad eksisteerivad.“ Praegu kõlas ta nagu väike jonnakas poiss. Ega tegelikult asi väga kaugel sellest ei olnudki. Darren armastas pirtsutada.
Ta pööritas raskelt silmi kui Clarissa endiselt rõhutas, et Tema tegi midagi. Muidugi ta tegi, ent ta ei tunnistanud seda. “No mõtle loogiliselt! Kuidas oleksin mina saanud panna ukse Sinu ees kinni kui ma seisin sinu taga!“ nähvas ta vastu, tõustes viimaks püsti, leides, et vaidlemine on igav kui ta tuimalt ühel kohal istub. Oli parem ikka oma ohvrile ülevalt alla vaadata, mitte vastupidi. “Tõesti? Ja mina olen mees, mis tähendab, et mina olen pirtsutavast naisest tugevam!“ See kõlas küll idiootselt, kuid sõnu ei saanud tagasi võtta. Ja ega ta ei soovinudki. Hetkel eelistas ta haldjatari provotseerida ning vaadata kui kaugele too läheb.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 15:19:44 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 15:19:44 GMT -5
Clarissa turtsatas. "inimeste usk on ikka tõesti pime," pomises ta pahaselt. Inimesed armastasid luua selliseid asju nagu kummitused ja vaimud. Saateid ja raamatuid oli kuhjaga, mis nende olemasolust vatrasid aga neid polnud olemas ja see et mees seda pidevalt väitis et on, ajas haldjatari hulluks. Kui loll võib inimene olla? "Siis oled sa lollim, kui ma arvata oskasin," lisas tas ta halvakspanuga. Mehe järsk tõusmine pani tüdruku valvele. ta keeldus mehe poole vaatama, kuid silmanurgast ta siiski jälgis Darrenit. "MA ei tea kuidas sa seda tegid, kuid keegi muu seda teha ei saanud!" lisas ta peaaegu et karjudes. Haldjatari vanemad pole sugugi õnnelikud, kui kuulevad, et ta niiviisi oma kannatuse kaotas. Järgmiste mehe sõnade peale muigas. "Jah, no tuleb välja et sa ei oska ka endale vastast leida sellisel juhul, peale loll olemise."
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 15:42:46 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 15:42:46 GMT -5
Darren muigas. See oli midagi uut, et teda peeti inimeseks. Isegi tavasurelikud aimasid, et ta pole nendesarnane, aga nad ei osanud lihtsalt öelda, mis või kes ta on. “Ära tule nüüd ütlema, et sina ei ole inimene,“ lausus ta silmi pööritavalt, kuid tegelikult ta ootas ülestunnistust. Ta teadis, mis asi Clarissa on, nüüd oli vaja see tema seest välja pigistada ja rahulolu nautida. “Ma tänan! Kas sa nimetad kõiki ettejuhtuvaid mehi lollideks või kasutad sa neid sõnu ainult minu puhul?“ küsis ta sarkastiliselt. Loll. Seda ta nüüd küll ei olnud. Ta ei teadnudki miks, kuid enda lohutuseks hakkas ta mõtlema oma tegude peale. Ei, neid vaadates ei saaks kohe kindlasti öelda, et ta Loll on! Ta oli arukas, intelligentne ning temas leidus tolerantsust ja soliidsust. Ta oli põrgus üks neist vähestest, kes said asjad kohe esimese korraga selgeks. Niiet ta ei saanud mitte mingil juhul olla Loll.
Kui haldjatar tema peale häält tõstis, ohkas deemon raskelt ning läks ukse juurde, mis viis otse esikusse. Ta asetas käe lingile ja raputas seda. Tõestuseks, et tema ei lukustanud neid, nügis ta ust paar korda tugevasti, kuid vankus tagasi. “Noh, Sherlock, mis sa nüüd välja pakud?“ küsis ta, pöörates ennast neidise poole.“
Kui teda taas arutuks lambaks sõimati, kortsutas ta kulme. “Eks sa tule ja löö mind ja me vaatame kumb meist tugevam on.“ see kõlas juba väljakutsena, mis see tegelikult ka oli. Kui haldjas kavatseb nii ülbe olla, siis Darren annab talle ühe toreda õppetunni, kuidas ennast talitseda.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 15:52:30 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 15:52:30 GMT -5
"Ma pole-" ta sai viimasel sekundil pidama, enne kui ta oleks öelnud, et ta polegi inimene. Ta vahtis meest tusaselt kuid pööras pea kõrvale. Isegi kinnilöödud aknad olid huvitavamad, kui see mees. Selles mehes oli kindlalt rohkem sellist müstilisust ja süngust, kuid samas oli inimesi palju ja erinevaid. Kui Darren ukse poole läks ja ust nügima hakkas ei suutnud Clary pilku kõrval hoida ning jälgis mehe üritust ust avada, kuid ta ei jäänud siiski uskuma seda kummitusjuttu. "Mida mina välja pakun?" küsis haldjatar uskumatult. "Mina pole siin see, kes meid siia kinni pani!" lisas ta ja kergitas kulmu mehe väljakutse peale. Tõesti see mees vajas õppetundi, kuid ta teadis et ta oli targem. Selle mõtte kuradile saates sammus tüdruk mehe juurde ja jäi siis seisma. Ta ei kartnud teda enam ja see oli tõsi, kuid see oli vaid seepärast, et ta oli endiselt maruvihane tolle peale. "Isetu idioot!" sisistas ta ja lajatas talle vastu nägu kogu jõust. Vihaseks ajades oli haldjatel rohkem kui vaja seda jõudu ja praegu seda jätkus ainult et ta polnud kunagi võitlemises osav olnud ega osanud näiteks ennast kaitsta.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 16:07:32 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 16:07:32 GMT -5
Nooruk kergitas kulme. “inimene?“ küsis ta pead kergelt kallutades. See võttis kergelt huvitava pöörde nende kohtumisele. Neidis jäi talle vahele. “Huvitav, mis sa siis oled? Väike päkapikk? Inglismaa kuninganna? Võib-olla hoopiski Bambie?“ pakkus ta sarkastiliselt, pilutades tütarlapse suunas silmi. Kui tüdruk talle küsimuse esitas, kehitas Darren õlgu. “Mina rammisin ust ja võtit mul ka ei ole. Nüüd on sinu kord mingisuguse geniaalsusega lagedale tulla, kui minusuguse lolli ideed sinu jaoks ei kõlba,“ lausus ta ükskõiksel toonil ning astus ukse juurest paar sammu eemale, libistades käed tagasi taskutesse.
Kuigi ta ei osanud seda oodata, õigemini ta isegi ei kahtlustanudki, et nii see üldse juhtub, astus haldjas talle lähemale ning lõi talle vastu nägu. Terve tuba kajas sellest laksust ning Darreni pea vajus kergelt küljele, kuid ta ajas selle kiirelt joonde, vaadates koheselt tagasi haldjatari poole. Tema põsk tõmbus kergelt roosakaks, kuid valu ta ei tundnud. Tema jaoks olid tavalised löögid nagu tühipaljas pai. “Hakkas sul parem?“ küsis ta. Muidugi võis ta tüdrukut vastu lüüa. Nii, et ta kaotaks isegi teadvuse või mis veelgi parem – ta võiks Clarissa kaelaluu ühe löögiga vastu põske murda. Aga see oleks liiga kiire ja igav.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 16:17:19 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 19, 2011 16:17:19 GMT -5
Clarissa hammustas huulde. "Ma ei mõelnud seda nii," ütles tüdruk kiirelt, fakt oli see et ta mõtles seda lause osa tõsiselt, vedamise korral ei öelnud ta täielikult selle lause välja. Sarkastilisi pakkumi kuuldes raputas neidis pead. "Ma olen inimene," ütles ta neelatades. Vale. Ta polnud elu sees nii palju valetama pidanud. Järgneva peale turtsatas ta. See meenutas kassi sisisinat, mitte nimilapse turtsatust, mis vahe neil oli...mõlemad olid lollid häälitsused aga turtsatamine oli haldjatarile külge jäänud. Ta mäletas isa sõnu, kui too hoiatas linna eest teda. Miks ta küll pidi nii põikpäine olema ja siia tulema? Ta oleks saanud praegu kodus olla, turvalises paigas, kus talle keegi ega miski halba saanud teha.
Peale löömist ei tundnud ta end paremini, vaid veelgi ärritunumalt. Darreni suhtumine ärritas teda rohkem kui keegi muu siin maailmas. Tõesõna. Mees oli võimatu. "äkki peaks sinu peaga ust avama, ma olen kindel, et see sobib rammimiseks," ütles Clary jahedalt ja märkamatult võttis ta seina tagant tühja pudeli, mille ta mehele vastu pead lajatas nii, et killud igale poole langesid. See peaks mehe magama panema ehk, oli haldjatari mõte.
|
|
|
Öösel
Jan 19, 2011 16:27:12 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 19, 2011 16:27:12 GMT -5
“Ei mõelnudki?“ kergitas deemon kulmu. See valelik mõrd üritas ennast puhtaks nühkida veel ühe valega, mis tema peal ei töötanud. Darren nägi neiust läbi juba algusest peale, kuid sellegi poolest oli huvitav temaga mängida. Kasvõi selleks, et teada saada, mida too teeb sellistes olukordades. Ehk järgmine kord ta teab, mida ette võtta või öelda. “Oled sa selles kindel?“ küsis ta kahtlustaval toonil. “Sellepärast, et alles hetk tagasi olid sa kahe vahel kas öelda, kes sa tegelikult oled või mitte...“ Ta muigas omaenda totra tähelepaneku üle.
Kassi häält meenutav sisin pani ta muige laienema. See oli midagi uut. Haldjad olid ju tavaliselt väga kannatlikud ning soliidsed. Vaevalt, et nad lasevad nüüd oma tunnetel nii väga välja paista. Kuid paistis, et siin oli erand. Clarissa oli väga kannatamatu. “Me võime seda ka sinu peaga teha, kas sa ei arva?“ küsis ta. Uus löök tuli talle täieliku üllatusena. Alguses ei jõudnudki talle kohale, et ta millegagi pihta sai, kuid kui ta kuulis kildude klirisemist ja nende langemist põrandale, viis ta käe oma juustesse ja kui ta selle sealt ära võttis, nägi ta oma peopesas verd. See sädeles kergelt selle vähese valguse käes, mis toas oli ning siis libistas ta käe tagasi haavale. “Ai,“ pomises ta, viies silmad kildudele, mis tema jalge ees vedelesid. “Kui sa tahad, et ma samaga vastaksin, siis olgu pealegi.“
Deemonite haavad paranesid kiiremini kui inimeste omad. Isegi sama kiiresti kui vampiiride haavad võis öelda. Kui ta käe eemaldas oma pealt, ei veritsenud ta enam. Küll aga olid tema mustad juuksed verest pulstunud ja kleepuvad ning osa tema näost oli samuti verega koos. Ent selle vea andis hiljem parandada. Raskelt ohates, kummardus ta kergelt ning korjas maast ühe pudeli ja pööras ennast haldja poole.
|
|
|
Öösel
Jan 20, 2011 5:06:15 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 20, 2011 5:06:15 GMT -5
Mida oli Darren selle küsimusega mõelnud? Kas ta tõesti arvas, et on olemas olendid nagu tüdruk on, mitte et mees seda teaks, kuid samuti vampiirid ja muud deemonid? "Mida sa sellega mõtled kas ma olen kindel?" küsis haldjatar tüdinul toonil. "Mida sa arvad, kes ma siis olen, kui ma inimene pole?" uuris tüdruk mehe käest, oleks ju hea teada, mida tema arvab.
Ta ei võtnud tõsiselt seda mida mees talle alguses ütles. 'Ta ei teeks seda,' kinnitas ta endale lihtsalt. Ta oli lootnud, et mees teadvusetult maha kukub, kuid seda ei juhtunud. Ehmunult vahtis ta Darrenit, kes ütles selle peale vaid 'ai'. Järgneva lause peale taganes Clary vaistlikult. "Sa ei tee mulle midagi, kui sa tead mis sulle hea on," ütles haldjatar tõsiselt. Muidugi jama oli sellest, et Clarissa ei suutnud kuigi palju sellele mehele teha ja varsti mõistis Darren seda samuti ning siis oli tüdruk alles jamas, kui ta seda juba praegu polnud.
Ta silmas et haav, mille ta Darreni pealaele tekitanud oli, lakkas veritsemast ja seda ei olnud tüdruk oodanud. Kuidas sai inimene veritsemise nii kiirelt lõpetada? "Mis asi sa ise oled?" küsis ta neelatades. Mehest õhkus tugevust ja kurjust, seda oli ta juba tähele pannud, nüüd nägi et tugev löök pudeliga pähe ei tekitanud kuigi suuri vigastusi ja peale selle paranes Darren liiga kiirelt.
|
|
|
Öösel
Jan 22, 2011 5:31:50 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 22, 2011 5:31:50 GMT -5
Darren kergitas pisut oma kulme ning vaatas üleoleval pilgul haldjat. Oli loll tema poolt niimoodi valetada sellele, kes teadis juba kõik. Kui ta oli siiamaani pidanud targemaks hoida oma olemust saladuses, leidis ta nüüd, et sellel pole erilist mõtet. "Sa oled haldjas, kallis Clarissa," vastas ta lihtsameelselt ning laiutas käsi. See ei olnud tema jaoks mitte midagi uut. Oma elu jooksul, mis ei olnudki tegelikult nii pikk, oli ta väga paljusid haljdaid, vampiire, libahunte ning isegi inimesi ja hübriide kohanud. See ei olnud mitte midagi uut. Eriti veel siis, kui osa neist sattusid tema valdustesse ehk Põrgusse.
Kui haldjatar taganes, sai deemon aru, et viimaks oli väike naiivne tütarlaps mõistnud, et teda tavaliste pudelitega ei vigastata. Ta puudutas sõrmeotstega verd, mis tema laubal ära kuivanud oli ja ohkas raskelt:"Näed, mida sa nüüd tegid? Nüüd ma pean endalt verd maha pesema. Jälle." Tema muie, mis selle lausega järgnenud oli, kadus ja ta tõsines. Ta vihkas kui keegi üritas talle midagi teha ja kõige nõmedam oli see, et tema ju viga ei saanud. Kui tema inimkeha hävitataks, looks ta omale lihtsalt uue. Tema jaoks ei olnud see mingisugune probleem, olgugi, et tegelikult oleks ta eelistanud seda keha.
Noormees, kellena ta inimestele ja teistele olevustele tundus, nägi väliselt väga võluv välja. Tal olid helehallid silmad, tumepruunid, peaaegu mustad juuksed, ilus naeratus ning ta oli pikk ja lihaseline. Praktiliselt nägi ta välja nagu mingisugune filmistaar.
"Kuidas oleks sellega kui sa arvaksid ise selle ära." Nagu teisedki, eelistas tema esialgu oma ohvriga mängida ja alles siis rünnakule asuda. Hetkel loopis ta pudelit lihtsalt käest kätte, vaadates mänglevalt haldja poole.
|
|
|
Öösel
Jan 22, 2011 17:07:15 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 22, 2011 17:07:15 GMT -5
Darreni üleolev pilk, millega too Claryt vaatas, ei meeldinud tüdrukule üldse ja veel vähem meeldis talle mehe lause, milles oli tema rassinimi sisse segatud. Ta kõhus käis tugev jõnksatus läbi. Darren teadis kes ta oli. Kuidas järsku said nii paljud aru, kes ta oli? See ei saanud tõotada midagi head, see oli kindlamast kindel.
Clarissa muutus närvilisemaks, kuid üritas seda kogu hingest varjata. Polnud vaja näidata mehele et too teda rivist välja sai lüüa, kuigi Darren vist juba aimas seda. Mehe järgmise lause peale Clary turtsatas valjult. "See oli sulle paras, muidugi oleks parim olnud, kui ma oimetuks su oleks löönud," pomises ta enda ette ja astus veel ühe sammu tahapoole, kui Darreni ilme tõsines nüüd. Haldjatüdrukule tuli pähe mitu mõtet, kes Darren olla sai ja üks nendest oli olend, kes armastas valu teistes näha, näiteks Alec'ga sarnane.
"Noh, ma võin paljusid asju pakkuda nagu näiteks psühhopaat, pervert, tõbras, mõrtsukas.." loendas Clarissa üles variante, kuid talle tundus, et need olid vägagi sarnased iseloomujooned Darrenil. "Või siis kõik need koos," lisas ta neelatades. Ta oli taganemisega seina vastu jõudnud, mille peale ta võpatas. "Deemon." pakkus ta viimase variandi välja ja no see hõlmas kõik eelmised enda alla.
|
|
|
Öösel
Jan 22, 2011 17:23:09 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 22, 2011 17:23:09 GMT -5
Darren ohkas haavunult. Ta oli täiesti normaalselt ju alguses käitunud. Sõbralikult lausa. Kuid nüüd siis sooviti, et ta oleks isegi teadvuse kaotanud. Muidugi ei oleks see uksenud avanud. Sellised asjad juhtuvad alles tema nõusolekuga. Kui ta mitu tundi põrandal oimetult lamaks, oleks kogu see aeg ka vaene Clarissa vangistunud. "Sa oled Nii õel!" noomis ta tütarlast, laksutades keelega vastu suu lage. Kuid ta taganes, mis tähendas seda, et neidis kartis teda veelgi rohkem.
"Ma ei ahista väiksemaid, ma ei saa pervert olla..." lausus ta ükskõiksel häälel käsi laiutades. "Kuid ma ei eita seda, et ma olen psühhopaat, tõbras ja mõrtsukas," lisas ta muigega. Lisaks neile oli ta ka ärakasutaja. Mis teha, ka Deemonid tahtsid vahel midagi omapärast ja inimlikku teha. "Sa oled kohutavalt tark, mu armas," kommenteeris ta viimaks kui teda Deemoniks nimetati.
"Kuid miks mitte vampiir?" uuris ta, astudes Clarissale veelgi lähemale, seistes peagi temaga vastamisi. Pudelit ei kavatsenud ta kasutada tema oimetuks löömisel. Ta võis teda tulega piinata või hoopiski ta seina külge naelutada ja korrata Kristuse ristilöömis stseeni. Seegi oleks hea idee. Või siis võiks ta ju midagi muud ja rohkem häbistavat teha. Näiteks saaks ta ju tüdruku vägistada. Ta teadis, et mitte kõik rassid ei hinda seda väga kõrgelt. See oli lausa roojane, kuid mis see tema mure oli? Darren oligi patu kehastus. Ta tegi selliseid asju kahetsemata ning kordas neid nii palju kui tahtis.
|
|
|
Öösel
Jan 22, 2011 17:33:24 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 22, 2011 17:33:24 GMT -5
Clary oleks tahtnud veelgi taganeda, kuid tal polnud kuskile enam taganeda niisiis surus ta end tugevalt vastu räpast ning ebaühtlast seina. Ta nahale oli sein kare ja ebamugav. "Sa oled pervert, tüdrukuid ei kiusata, nagu seda sina teed, kui sa laseksid mul lahkuda, siis ma võtan selle pakkumise tagasi," lausus Clarissa pahaselt. Talle kerkis klomp kurku, kui kuulis et Darren tunnistas, et ta oli ülejäänud variandid täppi pannud. Seda enam tahtis Clary seal ära saada, kuidagi sealt põgeneda.
Mehe küsimuse peale ei osanud Clarissa vastata ja ega ta ei kavatsenudki. Ta ei võlgnenud mingit selgutust sellele mehele. Haldjatar ei tundnud end targana, pigem vastupidi, kui ta oleks tark olnud, poleks ta siia tulnud ja oleks ära läinud kohe kui ta märkas kedagi siin. "Lase mul minna, kui sa tead mis sulle hea on," üritas ta uuesti, ta pilk läks vilksamisi pudelile, mida Darren endiselt käes hoidis. "Sa ei saa mind siin hoida."
|
|
|
Öösel
Jan 22, 2011 17:39:16 GMT -5
Post by Darren du Lac on Jan 22, 2011 17:39:16 GMT -5
Deemon tõi kuuldavale jäise naeru kui teda süüdistati kiusamises ja pervertsuses. Selles oli haldjas ise süüdi. Tema ei palunud omal pudeliga vastu pead lüüa ja tema ei palunud, et teda keegi sõimama hakkaks. Poleks neidis temaga üldse rääkima tulnud, ei oleks midagi sellist juhtunud. Ta lõpetas naermise jäsku ning viskas pudeli suvalisse suunda, kuuldes peagi klirinaid, kui klaas vastu seina lendas ja seal kildudes purunes ja põrandale langes. Seejärel haaras ta Clarissa randmetest kinni ning surus need vastu seina, tema pea kohale.
"Või mida, väike printsess? Palvetad mind surnuks?!" Ta muigas omaenda nalja üle ning lähenes siis neidise näole. Haldjad nägid välja ilusamad kui inimesed. Kohati kenamad kui mõned vampiiridki. Neil olid kenad, suured silmad ja nad kõik olid elukogenud ja targad, hoolimata nende vanusest. Nad omandasid tarkusi väga kiiresti ja elasid ka üpris kaua. See oligi neil üks ühine joon - neil oli Nii palju valikuid! "Ei saa?" kergitas ta kulme ning surus näitsiku tugevamini vastu seina. "Oled sa selles kindel?"
|
|
|
Öösel
Jan 22, 2011 17:51:46 GMT -5
Post by Clary Wayland on Jan 22, 2011 17:51:46 GMT -5
Clarissa ahmis õhku, kui Darren ta järsku vastu seina surus hoides tema randmetest üsna tugevalt kinni, nii tugevalt et Clary neid vabaks ei saanud tõmmata. Mehe sõnade peale ei öelnud ta midagi. Ta naha alla hakkas pugema paanika ja hirm, mis oli temast juba kadunud. Ja Darrenil oli õigus, mida Clary teha sai? Tal polnud pooltki nii palju jõudu kui sellel deemonil, kes veelgi tugevamini vastu seina surus. "Ei saa!" nähvas tüdruk üritades vabaks rabeleda, muidugi seda ei mingi eduga. Ta polnud kindel selles, kuid ta ei saanud ka alla anda ja lasta end ära tappa, mis deemonil arvatavasti plaanis oli. "Lase mind lahti, sa idioot, sa teed mulle haiget!" lisas ta sisinaga ja lõi järsku mehele kubemesse. Ta oli seda kuskilt kuulnud, et pidi mõjuma aga kas ka Deemoni puhul see toimis, seda ta ei teadnud.
|
|