|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 18, 2011 23:29:26 GMT -5
Taaskord oli Jackie öösel mööda veerenni oma maja teise korruse aknast välja roninud, et vanemad üles ei ärkaks ning tema kadumisest haisu ninna ei saaks. Ta ei hakanud garaaži ronimagi, et sealt enda motikas võtta ning sellega ringi kaarutada. Ei, see oleks ilmselt liiga valju lärmi põhjustanud ning saladuslikul kondamisel ei oleks midagi välja tulnud.
Selle asemel kutsus ta maja ette takso ning lasknud end Ambrosia linnapiirile sõidutada. Metaphosise linna ignoreeriti ning kuna seal elasid väga vähesed kodutud, narkarid või muud kretiinid, keeldus taksojuht linna sõitmast. Tüdruk turtsatas, viskas juhile paar krõbisevat rahatähte ning hakkas seejärel Keelatud linna poole kõndima, kruus pooleldi katkiste Converse'de all krudisemas. Ta kahetses hetkeks, et ei olnud enda musta tagi alla midagi paksemat pannud. Tagi polnud eriti soojapidav ning selle all olev õhuke õlapaeltega top ka sooja ei andnud.
Surunud käed taskusse, nägigi Jackie viimaks eemal üüratuid mahajäetud hooneid, kus kunagi töötasid inimesed enda kontorites. Vaikse ohkega ning enda hingeauru silmitsedes astus tüdruk edasi, aeglustades enda sammu. Ega tema ju täpselt ka ei teadnud, misssorti kahtlane rahvas seal tegelikult elas. Noh, taskunuga oli tal igaks juhuks alati kaasas. Ükskord oli isegi vaja sellega veidi kangelast mängida, kui mingid suvakad tänaval tõmblema tulid. Idioodid.
Leidnud taskust enda Bond'i paki, võttis ta sealt ühe suitsu ning asetas selle enda pooleldi paokil huulte vahele. Süüdanud tavaliste tikkudega (tšäks oli tal päeval tühjaks saanud) enda suitsu, tõmbas ta sellest koheselt paar mahvi. 'Kuradi nikotiinik,' siunas ta end mõtteis, kuid ta ei lasknud sel end heidutada. Ükskord pidid ju kõik surema, kas pole?
Libistanud tikud tagasi taskusse, jätkas Jackie mööda pimedat tänavat kõndimist, hoides nüüd rohkem majade vastu, et teda nii väga näha ei oleks. Ta ei tahtnud hetkel mingite jamadega tegeleda, kui neid oleks pidanud tulema.
ot. Teema VABA!
|
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 19, 2011 9:02:50 GMT -5
Alec'l oli Metaphosise linnas toimunud üks väike kohtumine kahe teise tema alluvuses oleva deemoniga. Muidu ta tavaliselt väga sellesse linna enda jalga ei tõsta. Vähemalt mitte vabatahtlikult. Sest tal olid seoses Metaphosisega vägagi halvad kogemused. Paar aastat tagasi oli ta väikese jalutuskäigu nendel tänavatel teinud ning ta oli järsku ümber piiratud umbes viieteistkümne kogenud vampiiri poolt. Ta küll pääses, kuid nüüd on tal sellest mälestusest järel ülaseljal, vasakust õlast veidi allpool väike arm. Kolm küüntega tõmmatud suhteliselt pikka triipu.
Ta turtsatas vaikselt selle meenutuse peale. Loomulikult muutus ta veidi rohkem ettevaatlikumaks ja valvsamaks ning tema tumepruunid silmad vaatasid kiirelt, kuid tähelepanelikult läbi iga nurgataguse. Aga ta ei kartnud. Miks ta olekski pidanud? Arvatavasti on vampiirid ju natuke tagasi tõmbunud, kui nad kuulsid, et Rowan oli üksi viieteistkümne vereimeja vastu saanud.
Alec mõttelennu katkestas järsku tugev suitsuhais, mis tema ninna tungis. Ta kortsutas kulme ja tõstis maast enda tumepruunide silmade pilgu, peatades selle ühel liikuval kogul. Täiesti tavaline inimtüdruk. Ta kiirendas veidi sammu ning kõndis juba peagi neiu taga talle järgi, pilk tütarlapse seljal püsimas.
|
|
|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 19, 2011 9:10:17 GMT -5
Esijalgu ei pannud Jackie tähelegi, et miski või keegi tema kannul püsib. Tema samm oli tavaline, ei kiire ega aeglane ning pilk üsnagi hajevil, olgugi, et tema süda lõi tavatus rütmis. Ega ta iga päev kuskil ohtlikus kandis ringi ei luusinud. Tema peas tekkis hetkeks küsimus - Miks ei tehta seda linna korda või miks seda linna peljati? Kuid vastust ta muidugi ei saanud. Järele jäi ainult ise selle kõige üle mõtiskleda.
Tõmmanud veel ühe mahvi enda suitsust, turtsatas Jackie ühe nalja peale, mis talle seoses suitsuga meenus. Nikotiinik. Jah, seda tüdruk oli. Juba aastaid. Mis teha, kunagi, kui sa tahtsid seltskonda sulanduda ning IN olla, pidid sa tegema täpselt seda, mida teised. Temast sai õllejooja ning suitsetaja, kuid üht asja ta siiski ei teinud: ta ei muutnud end mitte kellegi pärast. Ta oli endiselt otsekohene, kangekaelne ning kohati lausa enda arvamuste pealesuruja.
Viimaks kuulis ta aga midagi ning see pani teda sekundiks sammu aeglustama. Justkui vaistlikult pööras ta ringi ning ta nägi noormeest, kes talle kuklasse puhus. Ta ei teadnudki, et veel inimesi sellises kohas sellisel ajal ringi käis. Kuid miks oli neiul tunne, et too teda jälitas? Kas tüdruk pidi nüüd enda taskunuga kasutama? Noh, vajadusel oleks ta seda teinud küll.
"Mis sa jälitad mind või?" päris ta viimaks üsnagi otsekoheselt, kergitades õrnalt enda kulme, visates suitsu maha ning astudes tenniseninaga selle peale, et see lömastada. Seejärel surus ta enda käed oma tagi taskusse ning surus taskus olevat nuga pihku.
|
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 19, 2011 12:28:00 GMT -5
Varem või hiljem pidi nii kui nii tüdruk teda märkama. Kuid ta poleks arvanud, et neiu nii ruttu aru saab, et Alec jälitas teda. Ta oleks tütarlapsele peaaegu otsa jalutanud, kuid ta suutis üsnagi kiirelt reageerida ning pidurdas äkitselt, tüdrukust vaid vähem kui poole meetri kaugusel. "Jah. Mis siis?" küsis ta kulme kergitades, tehes sellise näo pähe nagu ta poleks milleski süüdi. Mida see väike inimtüdruk talle ikka teha saanud oleks? Ta astus ühe sammu tahapoole ning surus käed taskusse. Inimesele ei olnud kindlasti tema kapuutsi alt vaevu paistvad tumepruunid silmad näha. Ning pool tema nägu oli samuti varjus. Kuna talle meeldis vahel tulekeradega mängida, manas ta väikese tulepalli enda peopessa. See valgustas nüüd tema ja ka tüdruku nägu. Alec naeratas säravalt.
|
|
|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 20, 2011 3:32:47 GMT -5
Jackie vaatas üsnagi uudishimult noormehele otsa, kuid sellegi poolest tundis ta, kuidas temas ägedusenoot kasvas. Ta ei sallinud sellist asja. Talle ei meeldinud sugugi, kui inimesed veidralt käitusid ning ütleme ausalt - see kutt tema ees käitus paljugi rohkem, ki lihtsalt veidralt. Ta lausa tunnistas seda, et too neidist jälitas. Noh, vähemalt oli ta aus...
"Ahah," ütles tüdruk, vaadates tolle kapuutsi. Üritab enda arust mingi äge olla või? Või kannavadki selle linna asukad mingeid kahtlaseid rõivaid ning varjavad ennast kõikvõimalikel viisidel? Neidis ei saanud öelda, et see poleks huvitav olnud. Talle meeldisid need inimesed, kes julgesid erineda teistest nii enda välimuse kui ka käitumise poolest, kuid sellegi poolest. Jackie jäi endale kindlaks. "Ja võin ma teada äkki sellise käitumise põhjust? Kukkus mulle äkki linnusitt pähe ja teie tulite mulle seda ütlema?" küsis ta ning igaks juhuks libistas ta enda sõrmedega üle enda pikkade tumepruunide juuste, mis ei olnud kuskilt otsast sirgendatud, lokitatud ega muul viisil soengus. Neidis ei mukkinud ega lakkinud end kunagi ning ta ei käinud isegi mitte juuksuris. Juuksepiire tasandas ta endal ise, kui vaja.
Tema käsi libises tagasi taskusse ning nähes nüüd tulekera deemoni käes, muutus uudishimu sügavamaks. 'Mida vittu?' küsis hääl tema peas. Tõsi, neiu ropendas palju. Ta lihtsalt oli sellise suuvärgiga ning tal oli täiesti suva, mis temast arvati. "Mingi kuradi Copperfield oled enda arust või? Vana trikk, ütlen ma sulle. Seda suudab igaüks tilgakese bena ja tulega teha," ütles neidis kulmu kortsutades. Millegi pärast ei tundnud ta siiski end rahulikult. Talle ei meelinud võõrastega rääkida - nii palju oli tema ema teda siiski mõjutanud küll.
|
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 20, 2011 10:40:01 GMT -5
Alec kergitas üllatunult kulme. Kuid ta varjas selle emotsiooni kohe kiiresti ära ning jäi jällegi ükskõikseks. Neiu sõnad reetsid, et deemon oli suhteliselt ebaviisaka ja otsekohese inimese peale sattunud. Kuid jah, oli ka hullemaid. Oli ka neid, kelle iga teine sõna on roppus või midagi muud ebaviisakat. Alec ise oli suhteliselt tagasihoidlik selle koha pealt ning ta ei sallinud väga sellist ebaviisakat käitumist. Aga ega see tema asi tüdrukut muuta polnud. "Inimesed väga ei satu sellistesse kohtadesse, kas tead. Vabatahtlikult küll mitte. Nii et äkki võin ma küsida, mida sa siin teed?" küsis ta veidi tüdinult. Neiu kommentaari selle "triki" kohta kuuldes, turtsatas ta lõbusalt. Oh jah, väike süütu plikatirts.. "Ma lihtsalt õppisin selle triki just ära, tahtsin veidi uhkustada," ütles ta võltsi naeratusega, surudes sõrmed rusikasse, lämmatades sellega tulekera. See oli vale. Täiesti ilmselge ju.
|
|
|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 20, 2011 11:42:47 GMT -5
Jackie silmitses endiselt veidi kaalutlevalt noormeest, kuid tundus, et too andis alla ning ei üritanud enam mingi tegija olla. See oli võlts. Ükskõik, kui kritiseeriv Jackie inimeste suhtes ka ei olnud, leidis ta endiselt, et nad võiks olla nemad ise, mitte koppida kedagi teist. Sellegi poolest ei önldu Jackie enam midagi sellist, mis oleks võinud tunduda ebaviisakas või ülbe. Selline neidis ju tegelikult ei olnud. Ta oli lihtsalt häbematult otsekohene ning liiga enesekindel. Ta teadis, et saab kõigega hakkama, mille ta endale käsile võtab. Motivatsiooni leidus.
Ta ei lausunud midagi enam triki kohta vaid vaatas talle nüüd mõnevõrra teise pilguga otsa. Tõsi, miks ta üldsegi Metaphosises oli? Mingit normaalset põhjust ta ju ei leidnud. Talle lihtsalt meeldis ringi kolada, eriti öösiti, kui vaikus maad valitses. Vähemalt seda ta arvas. Ta polnud ühegi müütilise olevusega kokku puutunud ning ta ei teadnud, et neid viimasel ajal eriti palju ringi liikumas on. "Ma tulin jalutama ja vaatama, kas see koht on tõesti nii jube, kui räägitakse," ütles Jackie viimaks vastuseks.
|
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 22, 2011 8:47:57 GMT -5
Rowan surus nüüd käed tagasi taskusse. Teda huvitas see, kuidas tüdruk oleks reageerinud siis, kui ta oleks näiteks mingi tulemüüri nende ümber mananud või ühe maja põlema pannud. Kuid arvatavasti ütleks inimene siis seda sama, mida ennegi. Copperfield, trikk või mingi muu labasus. Alec mingite trikkidega küll ei tegele. Kohe, kui Rowan oli teada saanud, mida neiu seal tegi, kergitas ta mõnevõrra kavalalt kulme ning kummardus talle veidi lähemale. Kuid ta jättis nende vahele ikka piisavalt ohutu kauguse, sest tüdruk võis ju äkilise iseloomuga olla ja teda lüüa või midagi. Kuigi see poleks Rowanile midagi teinud. "Kas tead, et paljud asjad jäetakse selle koha kohta rääkimata. Metaphosis on tegelikult veel jubedam kui sa kuulnud oled," ütles ta salapäraselt, silmis kaval helk.
|
|
|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 23, 2011 7:23:16 GMT -5
Jackie vaatas vapralt noormehele vastu, kuid kui too neidisele vastu astus, taganes tüdruk paari sammu võrra. Vaistlik reaktsioon, mida ta aga koheselt kahetses - ta ei kavatsenud kunagi kellelegi välja näidata, et ka temal on siiski mingid hirmud. Vaatamata kõigele oli ta ju siiski inimene ning kõigil inimestel olid mingid asjad, mida ta pelgas. Näiteks kartis Jackie surra või siis füüsilist valu. Ta kartis hirmu ennast. Võib-olla seepärast ta nii kiivalt taskunuga endaga kaasas tassiski.
Ta kergitas deemoni sõnade peale kulmu, kuid ei naernud. "Oo, kas tõesti?" päris ta, hääles sarkasm vastu kõlamas. Ta teadis ise ka, et midagi jäetakse kõigile inimestele rääkimata. Ainult valitsus teadis kõige rohkem, mis tegelikult toimus ning arvati, et kui nende rahvas tõde ei tea, on teile parem. Noh, nad eksisid. Ausus eelkõige!
"Ja kas sina tead, mis siin veel siis on? Mida ma siis veel ei tea?" päris ta, toon natuke võbelev. Temas tärkas uudishimu. Kas tõesti see tüüp tema ees teadis Metaphosisest midagi, mida keegi teine ei teadnud või ei võinud teada? Ning endiselt ei saanud Jackie enda küsimusele vastust. Ta kavatses hiljem kindlalt Rowan'lt selle üle küsida - miks too tüdrukut jälitas.
|
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 23, 2011 7:31:42 GMT -5
Hetkeks käis Alec' silmist läbi lõbususe helk, kui tüdruk paar sammu taganes, kuid siis oli tema silmad jälle tõsised. Vaid tema huulil püsis kaval naeratus. "Sa pole ainuke, kes sellest kohast midagi ei tea. Mitte keegi inimestest ei tea, mis koht Metaphosis tegelikult on," ütles ta. Selles lauses oli väike vihje ning deemon lootis, et tüdruk taipab. Et ta taipab, et Rowan räägib inimestest nii nagu ta ise seda ei oleks. Ja tegelikult ju ei olnudki, kuid neiu seda ei uskunud. Oh jah, inimesi ning nende hirme...
|
|
|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 23, 2011 7:44:35 GMT -5
Miks see tüüp koguaeg naeratas? Oli tal mingi langetõbi või miskit? Talle ei meeldinud sellised inimesed. Nad varjasid alati midagi. Sellegi poolest ei pärinud Jackie sel teemal ainsamatki sõna. Igaüks on selline, nagu tahab. Sinna polnud midagi parata.
"Ja sina siis tead?" päris Jackie, surudes käed sügavamale taskusse. Päris külm oli. Miks ei arvestanud neid sellega ning ei võtnud kindaidki kaasa? Tõesti, miks? "Ütle siis mulle," sõnas neidis, "milline Metaphosis on?" Ta vaatas enda liiga suurte siniste silmadega Alec'le otsa, pannes alles nüüd tähele, kui neetult pisike ta võrreldes noormehega on. Ta vihkas enda kasvu.
|
|
|
|
Post by Alec R. Matthews on Jan 23, 2011 13:36:11 GMT -5
Alec surus käed taskusse, viies pilgu ümbrusesse. Kuidas ta Metaphosist kirjeldakski... Koht, kus paljud vampiirid käivad jahil? Koht, kus deemonid vahel kogunevad ning maailma hävitamise asju arutavad? Kuid ta võis ju neiule üldse Metaphosisest rääkimata jätta. Las ta elab enda roosade prillidega silme ees edasi. "Ma väga ei soovi su arvamust sellest kohast ära rikkuda. Kuid võta teatavaks, et sa pole siin kunagi üksi. Sind jälgitakse," vastas ta kurjakuulutava hääletooniga. Nii lõbus oli inimesi segadusse ajada ning kuulata, kuidas nende südamed hirmust kiiremini tukslema hakkavad.
|
|
|
|
Post by Jackie Cobain on Jan 24, 2011 2:19:38 GMT -5
Jackie hakkas vaikselt ärrituma. Mis kuradi õigusega see tüüp talle sellist jama ajas? Kes ta üldse selline on? Tuleb mingite mustkunsttrikkidega lagedale ja arvab kohe, et on almighty? Mis siis, kui Jackie asemel oleks olnud üks eksinud väike naiivne tüdruk, kes olekski uskuma jäänud ja edasi hirmus elanud?
Neidis turtsatas taas. "Mida kuradit sa üldse jahud siis sellest, kui sa ei soovi rääkida? Ja ma näen, et mind jälgitakse ja mitte ainult. Sina ju lausa jälitasid mind. Miks?" tahtis ta nüüd teada. Neidis oli keevaline, tema hääletoon oli veidi valjemaks muutunud ning toon selles teravamaks. Kui muudmoodi ei saa ta Alec'le selgeks teha, et ta ei vaja mingit seltskonda ega jama uskumist, siis niimodi ikka. Loodetavasti.
|
|
