|
|
Post by Annie le Bone on Jan 21, 2011 6:03:56 GMT -5
Tegu oli järjekordse jaheda, kuid tuulevaikse ööga. Vananev kuu ning säravad tähed sirasid liigagi eredalt, valgustades lausa haiglaselt hästi ümbruskonda. Annie silmitses mõne hetke taeva poole, enne, kui ta oma jalutuskäiguga jätkas. Kivine maastik asendus aegamööda - mida kõrgemale vampiiritar tõusis - lumise alaga. Iga tavalise elusolendi jalge all oleks lumi kuuldavalt krudisenud, kuid Annie kõndis edasi peaaegu hääletul graatsilisel sammul, nagu alati. Külm ei häirinud teda, otse loomulikult, ta ei olnud juba ammu külma tajunud.
Põhjus, miks noore tütarlapse näoga vampiir sellisel ajal siin oli... ega seal ei olnudki tegelikkuses mingit põhjust. Vampiiritar oli juba varasemalt einestanud, seega ei seganud teda nälg, ning nüüd leidis ta lihtsalt endas tahtmise jalutada ja natukene mõelda. [/color]
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 21, 2011 7:23:35 GMT -5
Carolyn itsitas omaette rõõmsalt, kui lumele istuma vajus ning sõrmed valgesse ollusesse torkas. Külm ei häirinud teda üldsegi mitte, kui, siis vaid külmetas veidike tema heledate sõrmede otsi, kuid see ei olnud talumatu. Haldjatar naeratas jälle, kui kiirelt parema käe sõrmedega lumele pildikese joonistas, ning selle siis lumepinda patsutades kaotas. Lumi oli lõbus, kuigi jahe. Carolyn oli alati eelistanud soojust ning valget aega, kuid aeg-ajalt tuleb end ka teiste loodusvormidega kurssi viia.
Haldjatar tõusis sujuvalt püsti ning sikutas salli kaela ümber, mis oli hakanud liiga tugevalt soonima. Hmh. Nii ei ole lõbus. Hetke pärast saavutas rohelise-hõbedase kirju sall enda õige tugevuse ja Carolyn võis edasi liikuda, heleroheliste silmade pilk ringi uudistamas. Ise ta ei läinud ka otse üles, kuigi lõpuks see ta eesmärk oli, vaid silkas ühe asja juurest teise juurde. Maailm oli ilus ja sellega tuli tutvuda. Selline positiivne olevus, nagu Carolyn, ei suudaks kõike tähelepanuta jätta. [/color]
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 21, 2011 8:41:57 GMT -5
Heli, mis oli eksimatult kellegi naermine ning itsutamine, kostus Annie teravnenud kuulmismeelteni juba kaugelt. Vampiiritari kulmud kerkisid mõne millimeetri võrra sirge tuka varjus ning seisatas, kõrge säärega mustad nahksaapad rohkem seekord lumme vajumas, jättes nüüd ilmselgelt nähtavad jäljed. Ennast ümber pööranud, vaatas Josie seljataha, kuid ei näinud midagi, kuna kaljunurk jäi just parasjagu täpselt ette. Siiski tundus talle kummaline, et keegi võis sellisel ajal siin olla. Otsustanud siis mitte sellele mõelda, enne kui ta peaks selle kellegagi kokku sattuma, jätkas Annie edasi kõndimist.[/color]
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 21, 2011 8:53:53 GMT -5
Carolyn kõndis nii mäest üles kui alla, otsekui ei suudaks otsustada, kuhu ta minna tahab. Üles, muidugi, aga võib-olla kõige otsem tee üles on minna alla? Kes teab. Haldjatar plaksutas käsi nagu väike laps, kui nüüd kerget lund sadama hakkas. See sulas tema nahal, juustel ja riietel peaaegu koheselt, kuid ei külmetanud teda rohkem, kui varem. Jälle allapoole liikudes hakkas ta omaette vaikselt laulma, heleroheliste silmade pilk lumel ekslemas, ning tänud enda heale pilgule nägi ta mitmeid ilusaid helbeid eraldi. Siis aga tema laul takerdus ning kõndimine peatus, kui ühe kaljunurga tagant ilmus nähtavale inimene. Vampiiri nägi Carolyn üle mitme-mitme aasta esimest korda, seega ei saanudki aru, et tegemist on vampiiriga, ega osanud seda kartagi ühest sellisest pisikesest tüdrukust. Miks ta peakski? Ta ei näe üldse vampiir välja. Ning selle pärast uskus Carolyn tõsimeeli, et tegemist on inimesega. "Tere," tervitas Carolyn vastutulijat heliseval entusiastlikul häälel.[/color]
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 21, 2011 10:27:15 GMT -5
Mõne aja oli Josian jälle vaikuses ning mitte miski ei häirinud seda. Kui lumi vaikselt sadama hakkas, jäi see tema juustele ja riietele õrna kattena püsima, ega näidanudki märki sulamisest. Vampiiritar püüdis paar lumehelbekest enda peopesale ning silmitses neid mõne hetke oma šokolaadipruunide silmadega, tundes imeväikest nukrust. Need helbed olid täiuslikud ning kui nad oleksid sattunud kellegi teise käele, oleks neist hetkepärast alles vaid pisikesed piisakesed. Kuid õnneks või kahjuks oli Annie nahatemperatuur jäine.
Tema mõtted eemaldas lumehelbekestelt kellegi laulmine, mis näis lähemale jõudvat. Kiirelt käega rapsanud, kaotas vampiiritar need lumehelbekesed, suunates enda silmad järgmisel hetkel sinnapoole, kust kellegi kogu nähtavale ilmus. "Terekest," vastas Annie pehmelt, ilma ühegi valitseva emotsioonita - lihtsalt pehmelt ja siidiselt, nagu ta alati rääkis.
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 21, 2011 10:35:09 GMT -5
Carolyn seiras tüdrukut uudishimulikult, samal ajal naeratust huulile manades. Sõbralik haldjatar, nagu nad kõik on. Enamuses sõbralikud. "Meeldib sulle lumi?" küsis tüdruk enda punaseid juukseid silme eest lükates, ning pilku lõpuks teise tüdruku silmadele kinnitades. Ei olnud mingit küsimust, et mida sa siin teed, või siis teietamist. Ei. Carolyn kohtles peaaegu kõiki võrdselt, ning sõbralikult. Abistas samuti kõiki. Haldjas, nagu ta on. "Mulle meeldib. Ma usun, et sulle ka, kuna ei ole inimest, kellele ei meeldiks lumi. Lumi on ilus, eksole?" jätkas Carolyn vastust ootamata. "Kas sul külm ei ole? Siin on päris jahe. Mina küll juba tunnen. Ma mõtlen, ma olen küll riides ja värki, isegi salli panin, aga ikka hakkab siin kõrgel jahe. Kas sul ei ole?" Oh jah, kui palju saab üks haldjas rääkida? Carolyni teades võis haldjatar tundide kaupa peatumata midagi seletada, hoolimata, kas keegi sellest midagi aru ka saab või ei. Nüüd jäi haldjas lõpuks vait ning vaatas uurivalt noorele neiule otsa.[/color]
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 21, 2011 10:46:27 GMT -5
"Lumi on," alustas Annie ning kehitas pausi tehes kergelt õlgu, lastes enda lokkidel seljale vajuda ning lausa tundes, kuidas lumehelbed teist pudenesid, "lahe." Vampiiritar silmitses sinises kuuvalguses isikut, kellega ta oli kokku juhtunud. Too ei tundunud päriselt inimlik. Inimesed ei olnud reeglina ka nii happy-go-lucky tüüpi. Eriti viimasel ajal. Võib-olla kunagi esines neid tihedamini, kuid nüüdisajal olid säärased lausa haruldus.
"Ei, mul ei ole külm," vastas Josian lihtsalt. Miks väitagi vastupidist? Tõsi, ta kandis tumedaid kitsaid pükse, beežikat minikleidi lõikega pluusi ning selle peal omakorda tumedat jakki, mille krae oli veidikene üles keeratud, kuid külma ta ei tundnud. Loomulikult mitte.[/color]
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 21, 2011 10:56:41 GMT -5
"Kas sulle meeldib õhtuti väljas käia? Ma mõtlen, praegu on õhtu, ja sa oled väljas, siis nagu, sulle meeldib, eksole? Pimedus ja nüüd lumi ja lahe ja praegu siin mäe peal. Kas sa käid siin mäel tihti? Mina ei käi, aga mulle meeldib siin. Sulle ka, eks?" jätkas Carolyn seletamist, justkui nagu ta ei oleks kuulnud tüdruku vastust, kuigi kuulis, aga ei osanud päris täpselt sellele kuidagi vastata. 'A, okei,' oleks veidike imelikuna tundunud, või mis? Carolyn pühkis enda sallilt lume ja võttis tumeda poolmantli taskust siis sama tooni soojad käpikud, mille ta kätte pistis. "Mina ei tea, mul hakkab küll külm, ma ei saa aru, kuidas sinul külm ei ole, kuna sa oled ju nii õhukeselt riides. Sul peaks kindlasti külm olema. Aga võib-olla sa oled harjunud. Kas sa oled Alaskalt või kusagilt pärit?" päris haldjatar siis, kui pead kallutas, ning läbi kergelt tiheneva lumesaju nüüd jälle tüdruku vastust ootama jäi. Talle ei tekitanud üldse probleemi see, et võib-olla tüdruk ei tahagi temaga rääkida.[/color]
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 7:24:53 GMT -5
Oli lausa vapustav, kuidas mõni isik võis vadistada. Annie hoidis siiski enda näol naeratust, näitamata välja tüdimuse märke. "Praegu on pigem öö juba, aga jah, mulle meeldivad sellised ajad. Pimedus ja lumi kõik kokku on ääretult meeldiv kombinatsioon. Ja ei, ma ei satu siia eriti tihti, kuid siin on ilus," rääkis vampiiritar selgelt, kui teine viivuks pausi pidas, vastates kenasti kõigile esitatud küsimustele. Kuid need ei olnud veel kõik, kuna järgmisel hetkel teise jutt jätkus.
"Inglismaalt tegelikkuses," vastas Annie, viivuks natukene laiemalt naeratades, imepisikeseks hetkeks ka enda säravad hambad paljastades, enne kui need tagasi selle pisikese ning süütu ja tagasihoidliku naeratuse taha kadusid. "Võib-olla pole ma lihtsalt külmakartlik," sõnas Josian õlgu kehitades.[/color]
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 22, 2011 12:04:14 GMT -5
Carolyn naeratas teise tüdruku jutu peale. Tema oli siitsamast pärit. Või noh, mtite päris siit, aga siit lähedalt asuvast metsast. "Aga kas sa ei karda pimedust? Ma mõtlen, pimeduses võib igasuguseid inimesi olla ning kõik ei ole alati head. Mina küll kardaksin, mitte, et ma praegu kardan, aga sina oled ju veel väiksem kui mina, siis sa peaksid ka kartma, eksole?" jätkas Carolyn hetke pärast. Enda vanuse kohta oli Lyn tõesti väga lapsik. Olgu, tegelikult ta nüüd nii vana ka ei olnud, ka mitte haldja-aastates, kuid piisavalt. Sellise jutu jaoks oli ta vist küll juba vana, aga selline ta juba oli.[/color]
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 16:43:36 GMT -5
Annie ei suutnud tagasi hoida enda laienevat naeratust. Tema vestluskaaslane kõlas järjest rohkem naiivsemalt. Nagu oleks tegu haldjaga. Josian muigas mõtetes. See oleks muidugi kõike seletanud. Ükski inimene ei oleks sellise jutuga. Nüüd, olles sellele järeldusele jõudnud, tajus vampiiritar ka tõepoolest teisest õhkuvat soojust, mis siiski temale ei mõjunud nii positiivselt, kui see oleks mõjunud mõnele nõrgemale rassile.
"Ei, ma ei usu, et siin puhul suurus loeb," märkis Annie, hooletu sammuga lähemale astudes, kuna vahemaa tema ning haldjatari vahel oli üsna suur olnud siiski. Ta jälgis, et tema samm oleks piisavalt aeglane ja raskesti astutud, et ta jätaks kindlalt inimliku mulje. Ei olnud vaja paanikat.[/color]
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 23, 2011 8:42:03 GMT -5
"Võib-olla tõesti. Võib-olla sa käid jõusaalis või midagi, et oled tugev, ma ju ei tea. Kas käid?" vastas Carolyn rõõmsameelselt. Äkki käiski? Või siis oli ta mõni olend nagu Carolyn, et oli tugevam, kui inimesed, kuigi too tüdruk nägi ikka väga inimene välja. Aga kes teab. Selle pärast Carolyn ei kaotanud ka valvsust, kuigi ei näidanud millegiga välja, et ta kardaks või mida iganes.[/color]
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 23, 2011 12:51:16 GMT -5
"Ei, ma ei käi jõusaalis," vastas Annie lihtsalt, näol olev naeratus püsimas. Ta ei tahtnud ju ebaviisakas olla ning täiesti emotsioonituna näida. Naeratada tuli, muidu oleks ta olnud kummaline, ebameeldiv ja vastumeelne. Eriti haldja juures olekul, kuna need naiivsed lillelapsed lausa õhkusid ju positiivsusest.
"Mulle ei meeldi mõte sellistest kohtadest," lisas ta kergelt õlgu kehitades ning maast veidike lund võttes, seda palliks mätsima hakates. Lumi tema kätevahel ei sulanud, kuid oli õnneks piisavalt sula, et kokku pakkida. [/color]
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 24, 2011 9:11:25 GMT -5
"Miks sulle ei meeldi? Jõusaalis saab ennast tugevamaks teha, ning siis sa saad ennast paremini kaitsta kurjade isikute ees," ütles Carolyn naeratuse saatel. Tõsi. Talle ka tegelikult ei meeldinud jõusaalid, aga huvitav on sellist juttu ajada, jap.[/color]
|
|
