|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 21, 2011 7:32:20 GMT -5
Carolyn oli enda kodumetsa külastanud, ning otsustas ka minna metsa, mida ta juba tervelt kaks aastat näinud polnud. Siin ta nüüd oli. Haldjatar nägi muidugi välja, nagu inimene, kuna teadis, et see mets võib ohtlik olla, kuid naeratas säravalt, kui linnulaulu kuulis. Ta oli alles metsa servas. Mõne hetke värvilisi linde jälginud, suundus Carolyn metsa sisemusse. Mida kaugemal, sedaohtlikumaks asi läheb. Kuid mida Carolynil karta on? Ei midagi. Praegu oli keskpäev ning ükski libahunt ei tule teda kiusama. Ja haldjatar oli alati olnud veidike hulljulge, kuigi väga elurõõmus ja positiivne, et ei oskakski arvata, et ta julgeks minna libahuntide metsa siis, kui on kõige ohtlikum aeg. Kord oli ta seda teinud, ning pääsenud. For her luck.
OT: Härra linnapeale. : )[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 21, 2011 11:34:58 GMT -5
Nigel oli taaskord põgenenud metsa teda taga ajavast kurjast onus nimega linnapea amet. Mets oli täpselt selline koht, kuhu talle meeldis minna. Seal oli alati rahulik ja inimvaene, hea koht puhkamiseks ja niisama mõtlemiseks. Ta uitas niisama metsas ringi, kuni äkitselt põrkas kokku haldjatariga, kes metsa uuristas. "Vabandage," lausus Nigel sedamaid.
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 22, 2011 11:52:48 GMT -5
Carolyn ehmus, kui keegi talle otsa jalutas või tema talle otsa jalutas, vahet pole, igatahes haldjas ehmus. "Oh. Ma loodan, et sa haiget ei saanud," ütles Lyn kohe sõbralikku naeratust huulile manades, kui sammukese eemale astus ning meest uudishimulikult seiras. Muidugi, ennem saab haldjas haiget kui mingi inimesest mees, kes tundus üpriski tugev olevat. Nii et vaevalt, et tema haiget sai, aga kes teab. "Ma peaksin ka vabandama, ma ei vaadanud, kuhu lähen. Vabandust," lisas haldjatar hetke pärast ärevalt.[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 22, 2011 12:25:41 GMT -5
Nigel naeratas, "Ei, see oli totaalselt minu süü, ma ei vaatanud enda jalge ette." Taaskordne kahtlase iluga neiu mõtles linnapea. Ta tõesti enam aru ei saanud, kas siit ilmast on kadunud tavalised inimesed, mõningad veidi ülekaalulised, noh tavaliselt linnaelule. Senini oli ta suhelnud ainult kenade neidudega, mitte, et se talle meeldinud ei oleks aga siiski..
"Nigel," tutvustas end mees, et mitte ebaviisakas olla. Ta ei tahtnud ka seekord seda ära unustada.
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 22, 2011 12:53:50 GMT -5
"See on meie mõlema süü sel juhul," kehitas Carolyn õlgu, kui mees endale kindlaks jäi. Ta ei saa ju lasta tal arvata, nagu oleks haldjatar väga ebaviisakas, ning pealegi Lyn tõesti ei vaadanud, kuhu ta läks, vaid lihtsalt läks. Sinna kuhu jalad viisid. "Meeldiv tutvuda, Nigel. Mina olen Carolyn," lisas haldjatar siis rõõmsameelselt naeratades. Kui tore on uute inimestega tutvuda. See siin on kindlasti inimene, kuna haldjas ta ei olnud ning ta ei näinud välja, nagu oleks mingi väga ebameeldiv ning kuri ja paha tüüp.[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 22, 2011 12:58:35 GMT -5
Ka Nigel oleks tahtnud, et ta suudaks vahet teha haldjatel, vampiiridel, deemonitel ja kes kurat teab millel veel. "Ma nõustun," ütles mees kerge muie suul. Ta vaatas Carolyni veidi analüüsiva pilguga ja leidis, et ta on väga sarnane Claryga. "Miks teie sellisel ajal üksi metsas kondate?" uuris mees siis. Ta lootis, et vastus ei ole, et tal on kuskil siin mingi majake mille ta on ära kaotand. Kui niimodi see oleks, haaraks ta arvatavasti oma peast ja laseks sel lihtsalt plahvatada.
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 22, 2011 13:06:21 GMT -5
Carolyn naeratas jälle ning kehitas õlgu. "Ma... niisama tulin seda kohta külastama. Vaatama, et äkki leian mõne huvitava majakese või asja. Ma olen kuulnud, et siin elab inimesi," vastas ta entusiastlikult pead noogutades. Selles metsas oleks haldjatel veidike raske, kuid mitte võimatu elada. "Ja mida sina siin teed?" küsis tüdruk hetke pärast lõbusalt. "Muideks, mind ei pea teietama, kuna mina ei teieta sind ja on väga imelik, et sina mind teietad kuigi mina sind sinatan."[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 23, 2011 5:16:35 GMT -5
"Teietamine on mul kahjuks.. või siis õnneks loomuses," mainis Nigel. Tema ametikoht lihtsalt nõudis viisakat suhtlemist, ehkki vahel oleks ka tema tahtnud kõik selle poliitika persse saata ja olla nii nagu ta lihtsalt on. "Ma tulin metsa, et mõtelda," ütles linnapea Dudley. Jah, mets oligi see koht, kus rahulikult olla ja enamjaolt üksi lihtsalt mõtelda, kuigi jah, mehel ei olnud seltsi vastu mitte miskit.
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 23, 2011 9:01:27 GMT -5
"Eks tee nagu tahad siis," kehitas Carolyn õlgu, kui mees väitis, et teietamine on tal loomuses. "Kas ma peaksin siis minema, et sind mitte su mõttetööl häirida?" küsis neiu hetke pärast, kui Nigel teatas, et tuli metsa, et mõelda. Well, Carolyn ei soovinud teda häirida, seega võis ka mujale minna. Mets on suur ja lai.[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 25, 2011 5:30:58 GMT -5
"Ei, ei seda pole vaja," tõepoolest polnud. Talle meeldis olla metsas kellegagi kahekesi - ta sai oma mõtteid ja tundeid sel juhul avaldada. Olgugi, et tüdruk ei meeldinud talle võis ta olla hea vestluskaaslane, ning seetõttu ta ei tahtnudki teda ära saata.
|
|
|
|
Post by Carolyn Shadows on Jan 25, 2011 9:25:25 GMT -5
"Olgu siis," muigas Carolyn hääletult üle kuivanud okste ja lehtede astudes ning ennast ühele mahalangenud puutüvele istuma sättides. "Millest sa mõtled siis, kui küsida tohib?"[/color]
|
|
