|
|
Post by Annie le Bone on Jan 21, 2011 19:10:30 GMT -5
Vana surnuaed oli igale vampiirile - või vähemalt enamikele - omal määral koduks ja seda tänu kabeli all olevates käikudes peesitavatele peakorteri ruumidele. Sellel ööl, kui enamik vampiirid, kes seal praegusel ajal viibisid, jahile suundusid, püsis noore tütarlapse välimusega vampiirtar surnuaias. Tal ei olnud täna tuju. Muidugi oleks võib-olla Annie tuju peale janu kustutamist paranenud, kuid ta ei saanud sellele lootma jääda.
Josian liikus enda tavapärase sujuva ning graatsilise sammuga mööda surnuaeda, silmitsedes vanu hauakivisid. Enamuses olid need hävinenud või samblasse kasvanud nõnda, et nimed ei olnud enam loetavad, kuid mõned üksikud tähed ja aastanumbrid siiski olid siin-seal nähtaval. Need hauad siin olid ilmselgelt vägagi vanad.[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 22, 2011 5:03:31 GMT -5
Öö - ainuke aeg, kus ta sai olla üksi, ning mälestada oma esivanemaid, neile rääkida, millise edu ta oli saavutanud. Nigel sammus kerge muie suul vanasse surnuaeda, ning peatus üsna idapoolse värava juures oleva haua juures. Kaugelt vaadates, ei oleks see haud siia sobinud, sest see oli palju rohkem korras hoitud, kui teised sealsed. Ta kükitas selle haua ette, ning asus rääkima.
"Teate esivanemad, ma olen saavutanud edu, jah ehkki see pole päris see, mida teie tegite - arstiteadus, juhin ma linna," ta peatus, pisar langes ta põsele, see oli liigutav hetk. Niimodi Nigel istus seal, ning vaatas hauakivi, samal ajal seda veidi puhastades.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 7:43:31 GMT -5
Siin ei oleks pidanud keegi peale tema hetkel liikuma, kuid siiski jõudis Annie ninasõõrmeteni lõhn, mis andis märku inimesest. Veel vähem oleks siin pidanud viibima mõni inimene. Kuid vahel sattus siia ka neid. Ääretult harva muidugi. Vaistlikult liikus vampiiritari pilk sinnapoole, kust poolt ta arvas seda lõhnaallikat tulevat. Ja tõepoolest märkasid tema šokolaadipruunid silmad koheselt ühe hauakivi juures kükitavat kuju.
Pehmel ja hääletul sammul, vaatamata sellele, et ta ei jooksnud, siiski ebainimlikul kiirusel, lähenes Josian hauajuures viibivale mehele. Sest meesterahvas see tõepoolest oligi. Sõnagi lausumata peatus vampiiritar umbes viie meetri kaugusel, jäädes sinna seisma. Hauakivi, mille juures mees kükitas, oli tunduvalt paremas seisus, kui ülejäänud hauad kõik kokku. [/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 22, 2011 9:45:29 GMT -5
Nigel tundis tuult enda seljal ja põimis mantlihõlmad rohkem kokku. Ta valmistus lahkumiseks.
Mees pööras end ümber ja avastas neiu enda eest, ta võpatas. "Te ehmatasite mind," ütles Nigel väriseval toonil,"kas te ei peaks juba kodus olema? Kus teie vanemad on?" tundis seljärel linnapea huvi, sest tütarlaps nägi tõesti alaealine välja. Mees tundis end kahtlaselt, kuidas sai see neiu siia nii vaikselt, et ta ei kuulnud midagi. Pimeduses töötavad su kõrvad veel paremini ja sa kuuled igat krapsu kõvemini, kui ta tegelikult on.
Miski tundus siin kahtlane - Esialgu tuuleiil ja nüüd vastikult noor välja nägev tütarlaps.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 9:56:28 GMT -5
"Vabandust," sõnas Josian süütult, kui mees teatas, et ta oli teda ehmatanud. See ei olnud tal teadlikult plaanis olnud, lihtsalt midagi paratamatut, mis kuidagi automaatselt toimus. Nii lõbus oli jälgida, kuidas inimesed ehmatasid, nende süda selle tagajärjel kiiremini taguma hakkas ja kehas oleva vere kiiremini käima pani.
"Nad on surnud," vastas vampiiritar seejärel järgmisele küsimusele, näole veidikene nukrat ilmet manades. Emotsioonide järeleaimamine ei olnud raske. Annie šokolaadipruunid silmad jälgisid meest. Oli ilmselge, et too näis olevat mingil määral endast väljas - ega iga inimene oleks, kui talle säärases kohas seljataha hiilitaks. [/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 22, 2011 10:10:44 GMT -5
"Ma tunnen teile kaasa," lausus Nigel siis. Oleks ta vaid teadnud, et neiu ei olegi nii süütu kui paistab oleks asjaolud teised. "Kuidas sa üksi hakkama saad?" Küsis mees paremat kulmu tõstes. Tegelikult oleks tore olnud teada, et neiu on vampiir, ta oleks saanud siis kuidagi teda aidata - see oli tema kui linnapea kohustus. Nigel vaatas oma metsroheliste silmadega neiu šokolaadipruunidesse silmadesse ja naeratas sõbralikult, ehkki tema veri ringles kiiremini ja süda puperdas sees. Oleks ta vaid teadnud, et neiu seda märkab.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 10:26:08 GMT -5
"Te ei pea. See oli juba väga ammu. Ma vaevu mäletan neid," rääkis Annie vaiksel häälel, mis oli siiski piisavalt vali, et mees teda kuuleks. Esimene pool oli tõsi, kuid teine oli puhas vale. Võinoh, osaliselt. Oma ema ta ei mäletanud, kuid isa ning vennad olid hästi meeles.
"See ei ole nii raske, kui Te arvata võite. Ja ma ei ole päris üksi," vastas vampiiritar ning tema näole ilmus pisike naeratus. Ta lükkas kerge liigutusega enda punakaspruunid lokid näolt eemale, kui tuul need sinna puhus. Mehe vere pulseerumist oli kohutavalt raske eirata ning mingil määral Annie isegi kahetses hetkel, et ei olnud täna jahile läinud. Mees näis tõesti siiras inimene olevat. [/i][/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 22, 2011 12:21:27 GMT -5
Nüüd tõstis ta ülesse mõlemad kulmud. Kuidas sai nii olla, et alaealine tüdruk(eeldavasti ta ju seda oli) oli nüüdseks unustanud oma vanemad. "Kas mõni sugulane?" küsis Nigel siis. Neiu šokolaadipruunid silmad ja tema hele siidjas nahk võlusid meest. Kui tütarlaps oleks veidi vanem, võiks neil miskit tulla mõtles Nigel, kelle naine oli juba pikemat aega manalateel kõndinud.
"Kuid mis te külmetate, tulete ehk linna, ma tean üht baari kesklinnas, ma leian, et minu kohus on teid aidata, ning seetõtu ma ostaks teile mingi prae" ütles Nigel siis. Ehkki oli see veidi läbimõtlemata tegu, ei saanud ta oma sõnu tagasi võtta. Ning tõepoolest ta ju tundis tütarlapsele kaasa, kes oli kaotanud oma vanemad..
OT: MA EI OLE PERVERT, Kuigi see kõlab nii xD
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 22, 2011 15:59:11 GMT -5
ot. irvv. xD
"Pigem ammused tuttavad," vastas Josian, endiselt näol pisike naeratus. Kõik tema sugulased olid ammu surnud. Võib-olla oli mõni neist elus veel enne maailmade sõda, kuid nüüdseks olid nad kõik hukka läinud. Ehk tõesti kuskil oli mõni ääretult kauge veresugulane, kuid see võimalus oli väike. Peale oma vendade surma ei hoolinud Annie enam oma veresugulastest. Ta oli nüüd vampiir, sinna ei saanud midagi parata.
Kuuldes mehe pakkumist, muutus vampiiritari naeratus kergelt vildakaks. "Ma ei usu, et see oleks nii hea mõte," vastas ta siiral häälel, enda pead veidikene viltu kallutades. Ta tõepoolest mõtles seda. Tegu oli liialt siira ning heatahtliku inimesega, et sellise asjaga riskida.[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 23, 2011 5:18:43 GMT -5
"Ma arvan, et on ikka, mis te ikka siin külmas, kõledas kohas üksi seiklete.." Linnapea Dudley vaatas neiu šokolaadipruunidesse silmadesse suurima siirusega, mida ta suutis,"ausalt!"
Vahel tundus talle ise ka, et ta suudab niimodi inimesi mõjutada, kuid seda ta ei teadnud, et neiu oli kõike muud, kui tema rassikaaslane. Oleks tore olnud teada, mis teda ees ootab.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 23, 2011 5:29:39 GMT -5
Siiratel inimestel oli üks viga: nad ei andnud alla, kui see kellegi teise heaolu puudutas. Annie ei saanud muud teha, kui tänulikul ilmel naeratada. Näis, et viisakalt ja pehmelt ära ütlemine ei olnud siin puhul võimalik. Mees tundus tõepoolest eneses kindel olevat.
"Te peate mind mõistma," sõnas Josian vaikselt, "ma ei mõtle seda pahapärast või midagi." Nüüd sundis vampiiritar ennast juba sammukese taganema, kuigi see oli janu juures raske. Aeglaselt, sujuvalt, mitte nii, nagu ta tavaliselt liikus. Ta ei tahtnud tõde enda kohta paljastada. "Pealegi, mulle meeldib siin," tunnistas Annie, viivuks lausa lapsemeelselt naeratades ringi vaadates ning käsi laiutades.[/color]
|
|
|
|
Post by Nigel Dudley on Jan 23, 2011 8:16:29 GMT -5
Nigel vaatas neidist üllatunud näoga, kuidas saab nii noor inimene nautida surnuaias olemist? "Ma saan aru, ma üritan mõista.." ütles linnapea Dudley veidi nördinult. Ta oleks jätkuvalt soovinud, et neiu oleks talle avaldanud, kes ta on, sest seetõttu ta teaks sellest rassist nii mõndagi ja see omakorda aitaks tal kõike teistmoodi mõista. "Kuid ma arvan, et mul pole siin miskit enam rääkida, te ei nõustu ju kaasa tulema," ütles ta veidi naeratades, ning seadis sammud idapoolseima värava juurde. Oleks ta teadnud, et tütarlaps on vampiir, ei oleks ta julgenud selga pöörata.
|
|
|
|
Post by Annie le Bone on Jan 23, 2011 9:19:10 GMT -5
Vampiiritaril polnud enam ammu inimeste vastu tundeid. Sellisel juhul ei oleks ta lihtsalt saanud kuidagi enda olemusega leppida ning tema eksisteerimine oleks talle endale üsna raske olnud. Kuid peale kahesaja ja kaheksakümnet aastat ei olnud ta enam nii mõjutatav. Kuid siiski oli tal tollel hetkel sellest siirast inimesest kahju. Kuid see oli kõik tema enda heaolu nimel. Oleks Annie täna õhtul koos teistega jahil käinud, ei oleks mees mingis ohus olnud - noh, muidugi välja arvatud see, et ta viibis veretoidulise vampiiri seltskonnas, sellega kaasnes alati mingisugune oht.
Kui mees selja keeras, pigistas Josian viivuks silmad kinni ning ajas pea natukene kuklasse. Need sõnad kõlasid natukene, nagu oleks mees isegi mingil määral solvunud olnud, et tal ei olnud võimalik süütut väikest tüdrukut aidata. Kui palju sellest süütust väikesest tüdrukust muidugi...
Annie pööras enda pea taas otseks ning avas silmad, vaadates veel hetke mehe kaugenevat selga. Inimese kohta aeglane, nagu ikka. Nagu veniks see sinna väravani seatud samm kohutavalt pikalt. Kaua vampiiritar seda jälgida ei suutnud. Võtnud paar kiiremat ja pikemat sammu, oli Annie hetkega mehe kõrval. "Te olete hea inimene," ütles vampiiritar vaikselt.[/color]
|
|
