|
|
Post by Mark Spencer on Jan 25, 2011 15:42:34 GMT -5
Öö oli vallutanud linna. See oli katnud tänavad, majad, taeva. See oli maalinud maa meeldivalt pimedaks ning pilvise taeva tõttu ei paistnud täna ööselgi tähti ega kuud.
Pimeduses kõndis pea langetatud mees. Tema heledad juuksed lendlesid kergelt tuule käes ning moodustasid hetkedeks kummalisi kujundeid. 20ndates noormees surus käed sügavale püksitaskusse kui alustas kõndimist üle muru kiikude poole.
Markil oli olnud hea öö. Ta oli kiirelt leidnud omale ohvri ning ohver oli osutunud äärmiselt maitsvaks A positiivseks. Viimasel ajal õnnestuski Markil sellise veretüübiga inimesi leida kuid talle maitses see. Mees kahtlustas, et võib-olla ta oli ise oma eluajal A positiivne.
Mark istus lastekiigele, mis vaevu liikus kui ta sellele istus, ning jäi enda ette põrnitsema. Pea oli täis paljusid mõtteid ning Mark ei osanudki täpselt nendega pihta hakkata. Nagu tavaliselt. Mark seiras liivateri oma jalge all ning ohkas südamest. Mõtlemine on kahjulik juba nii kõrges vanuses.
|
|
|
|
Post by Ashlee Nichols on Jan 26, 2011 12:58:29 GMT -5
Ashlee viis frustreeritult käe läbi oma lahtiste kiharate, kui siis tõtlikul sammul, käed musta jaki taskusse susatud, mänguväljaku poole suunduma hakkas. Ta ei teadnud täpselt, mis kell võis olla, ning tegelikult ei läinud see talle ka vähesemalgi määral korda. Näitsik oli just oma isaga järjekordsesse suuremat sorti tülli läinud ning nüüd oli tal lihtsalt mõneks tunniks rahu vaja, enne kui tagasi läheb, naeratab ja teatab, et kõik on korras. Täiesti tavaline rutiin, võiks arvata, et ta on sellega juba praeguseks ära harjunud, kuid ikka ja jälle oli ta sunnitud enne 'ära lepimist' paar tiiru õues tegema, et end väliselt rahulikuks sundida.
Jõudnud mänguväljakule, seisatas neidis vaevumärgatavaks hetkeks kui eemal kellegi siluetti nägi, kuid suundus siiski edasi oma eelistatud koha poole. Kiiguni jõudnud, sättis neidis end sinna istuma, kui siis lõpuks pilgu võõrale viis. "Ma olen sind siin varem näinud," lausus Ash peale mõningast vaikust, pilk kindlalt mehel, kuid mõtted mujal. Tal polnud õrna aimugi, kes see tüüp oli, ning tegelikult nägi ta teda otseloomulikult esimest korda, kuid Ash'il oli just tüli seljataga ning tal lihtsalt oli vaja olukorra üle kontrolli omada.
|
|
|
|
Post by Mark Spencer on Jan 26, 2011 14:22:41 GMT -5
Mark mõtles oma sisutühju mõtteid, mis alati kippusid ühes kohas lõppema kui kuulis kuskilt kaugemalt samme. Mees oli harjunud sellega, et ta kuulis seda. Suvalisi asju suvalistest kohtadest. Need sammud aga lähenesid temale, kindlalt ning järjepidavalt. Mark lülitas ennast välja ning jälgis uuesti vaid liivateri kiige all.
See keegi tuli istus tema kõrval kiigele, süda kiirelt tagumas. Inimeselõhn lõi talle ninna ning Mark tõstis pilgu liivalt just sel hetkel kui hääle poolest neiuks osutuv inimene kõneles. "Ei," vastas Mark napilt oma sügava häälega, "Te näete mind esimest korda elus." Mark ei mäletanud kuidas oli üldse näha läbi inimesesilmade kuid mis iganes see ka polnud, see polnud pooltki nii hea kui see mis temal. Vaistlikul aga ei pööranud mees pilku neiu poole, sest nõnda oleks ta näinud tüdrukut ning märganud võib-olla tuhandeid pisiasju temas. Kaht einet ühes öös aga polnud vaja. Paksu minna ka ei saa ju.
|
|
|
|
Post by Ashlee Nichols on Jan 26, 2011 14:46:53 GMT -5
Ashlee' kulmud kerkisid nooruki vastust kuuldes, kui ta veidi eemaolev pilk lõpuks teravustus ning ta esimest korda võõrast päriselt silmitses. Tal polnud õrna aimugi, kas too oli lihtsalt aus, ebaviisakas või tüdinud, kuid vastus üllatas teda siiski pisut. Isegi, kui ta ise esmapilgul oleks arvanud, et ta ei tea meest, siis poleks ta selles ikkagi kunagi nii kindel olnud, et seda talle koheselt öelda. Ning miskipärast tekitas see temas hetkel mingisugust trotsi, et isegi kõige suvalisem inimene keset mänguplatsi, rääkimata siis su oma tuttavatest, ei viitsi sinu heaks korrakski naeratada ja 'ju vist' öelda. Fuck 'em, eksole.
Ash'i mõtted möllasid veel mõnda aega tema peas ringi, varba ots liivale ringe joonistamas ning pilk võõralt minema rändamas. Ta teadis, et tal polnud mitte mingit mõtet tema peale ärrituda või oma tujusid tema peale välja valada ning see oli ka ainus põhjus, miks ta seal kohapeal mõnd valet välja ei mõelnud, kus ta teda väidetavalt just hiljuti kohanud oleks olnud. Sellegi poolest püsis neidise ilmel kergelt pahaks panev kulmukortsutus.
|
|
|
|
Post by Mark Spencer on Jan 27, 2011 15:19:34 GMT -5
Mees kuulis kuidas näitsiku süda tagus, ent Mark ei tundnud vajadus midagi tüdrukule öelda. Viimasel ajal oli ta üldse kuidagi napisõnalisemaks jäänud. Mark naljatles mõnikord endaga, et kui inimesed vanaks jäävad nad kas hakkavad väga palju rääkima või vastupidi väga vähe. Mark tegi viimast. Justkui 400 saja aastaga oleks sõnad otsa saanud.
Mark kallutas veidi pead, märgates silma nurgast, et tüdruk kortsutas kulmu. Kuid mida Mark teha sai? Ta ei tahtnud ega suutnud järjekordse valega välja tulla. Liialt palju valesid oli aastatega kogunenud.
|
|
